Tuukrid asuvad gaasi asemel vedelikku hingama ja verd tehislõpustega CO2st puhastama
Visiooni kohaselt hingab sukelduja hapnikku sisse läbi vedeliku ning süsinikdioksiid eraldatakse verest tehislõpuste abil. Selle kontseptsiooni töötas välja pensionil olev südame- ja kopsukirurg Arnold Landé, kes elab Minnesotas St. Paulis. Ta on taotlenud USA patenti oma leiutisele, mille tema arvates üsna peatselt saab kasutusele võtta. Kui kõik läheb nii, nagu Landé loodab, elab sukeldumine läbi oma ajaloo suurima revolutsiooni, kirjutab Imeline Teadus.
Kujutage nüüd ette järgmist stsenaariumi. Laeva tekil seavad sukeldujad end vetteminekuks valmis. Arst on sisestanud suurde reieveeni süstlanõela ja tõmbab nüüd süstlasse verd, et kontrollida, kas nõel on õiges kohas. Seejärel juhib ta kateetri viieteistkümne sentimeetri sügavusele veeni. Kateetri voolik ühendatakse sukelduja seljakotis asuvate tehislõpustega. Reieveeni viiakse veel teinegi kateeter ja ühendatakse tehislõpustega. Nüüd voolab sukelduja veri läbi lõpuste, kus vabaneb süsinikdioksiidist, mida inimene muidu välja hingab, ja seejärel naaseb puhastatud veri veeni. Sukelduja katab oma nina ja suu maskiga, seejärel kontrollib, et hapnikuvarustus toimib ja hüppab üle parda. Vees ühendab ta seljakoti propellerijõul liikuva torpeedoga, kus asuvad hapnikuballoon ja akud lõpuste ja muude seadmete käigushoidmiseks.
Sukelduja ja torpeedo kaovad meresügavusse. Kümne meetri sügavusel, kus rõhk on kaks atmosfääri, asendub maskis olev õhk rohkesti hapnikku sisaldava vedelikuga. Kohaliku tuimestusega saab kogenud sukelduja üle impulsiivsest hingetoru sulgemise refleksist, mis tavaliselt aitab meil vältida uppumist. Kuid nüüd, kui kopsud on vedelikuga täitunud, refleks kaob ja hapnik liigub vabalt vereringesse, samal ajal kui lõpused verd süsinikdioksiidist puhastavad. Läbi vedeliku hingamine on raske, seepärast kasutatakse kürassi ehk spetsiaalset rindkere vööd, mis seda hõlbustab.
Ettevalmistused on nüüd tehtud. Sukelduja haarab kinni torpeedo käepidemest, käivitab propelleri ja vuhiseb läbi vee allapoole. Ehk isegi kilomeetri sügavusse, kus rõhk on juba sada atmosfääri. Õnneks ei ole võimalik sukelduja kopsudes olevat vett kokku pressida, seetõttu ei vaju kopsud tohutu surve all kokku. Hoopis vastupidi, sukelduja võib nüüd tundide kaupa tegutseda. Ta võib olla torpeedos paikneva hapnikuballooniga ühendatud vooliku kaudu, mis tema poolt sisse- ja väljahingatavasse vedelikku uut hapnikku lisab või siis vabastab ta end teatavateks ajaperioodideks torpeedost ja ujub vabalt, et näiteks uurida vana laevavrakki merepõhjas. Sel ajal saab ta hapnikku seljakotis olevast väiksemast balloonist.
Kui veealune töö on tehtud, hakkab sukelduja kiiresti ülespoole liikuma. Kui ta oleks hinganud meresügavuses sisse õhku, oleks see olnud selge enesetapp. Õhus on 80 protsenti lämmastikku ning kui rõhk sukelduja sügavamale minnes üha kasvab, hakkab see gaas organismi kudedesse tungima. Kui aga rõhk pinnaletõusmisel liiga kiiresti langeb, mullitab lämmastik tagasi vereringesse, otsekui gaseeritud mineraalvesi, ja blokeerib hapnikurikka vere juurdepääsu kudedele. Tulemuseks on kessoontõbi, mis võib põhjustada ajukahjustust, halvatust või halvimal juhul surma.
Kuid lõpustega sukeldajat need mured ei vaeva. Tema on läbi vedeliku sisse hinganud vaid puhast hapnikku, seepärast võib ta tõusta kiiresti kõrgemale, kuni kümne meetrini veepinnast. Nüüd painutab ta pea alla ja laseb vedelikul kopsudest raskusjõu abil välja voolata, kuni ta jälle hakkab hingama hapnikurikast õhku. Seejärel läbib ta viimased kümme meetrit. Laevatekil saab sukelduja maski kaudu veel mõnda aega lisahapnikku, sel ajal kui arst eemaldab tema reiest kateetrid, peatab verejooksu ja vabastab ta lõpustest.
Artikkel uuest revolutsioonilisest sukeldumistehnoloogiast ilmus ajakirja Imeline Teadus/Tarkade Klubi 2011. aasta oktoobri numbris. Lugu oli 8 leheküljel ja hästi illustreeritud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!