Tutvu linnuvaatlejate välimäärajaga ja külasta näitust
Tänavu peab auväärset üheksakümnendat sünnipäeva Eesti ornitoloogiaühing, mis asutati 1. mail 1921. aastal Tartu ülikooli aulas. Peagi liituti ornitoloogiasektsioonina Eesti Looduseuurijate Seltsiga, iseseisev ühing taastati 1991. aastal. Ent mõlema nime all on kodumaa lindude nimel ühiselt suuri tegusid tehtud, kirjutab Roheline Värav.
Näitusel oleva kolme linnuvaatleja vanim prototüüp võiks olla mõni ühingu asutajaliikmeist – ülikooli rektor Henrik Koppel, zooloogiaprofessor Johannes Piiper, üliõpilane Gustav Vilbaste või eesti ornitoloogia vanameister Mihkel Härms. Nemad hakkasid tegema eestikeelset linnuteadust ja nende eestimeelsusele on üks pisike salavihje ka – tolle esimese ornitoloogi kaabule on kukkunud pasknääri sinimustvalge tiivanuki kattesulg.
Miks kuulus linnumehe varustusse püss?
Eestiaegsel vaatlejal on kaelas Gustav Vilbaste binokkel ja ehk on taskus ka esimesi ornitoloogiasektsiooni linnurõngaid kirjaga «Tartu Estonia Universitas». Milline määraja võiks olla tema kotis? Mõni saksakeelne, aga võib-olla ka juba Mihkel Härmsi 1927. aastal ilmunud «Eesti linnustik»? Linde nimetab ta ornitoloogiasektsiooni esimese väljaande «Eesti lindude nimestik» (1922) järgi.
Miks kuulub tema varustusse püss? See oli toonase linnu-uurimise eripära, lindude laskmine nahakollektsiooni tarbeks. Püssi kandsid ornitoloogid kuni 1960. aastateni.
Kuusnõmme bioloogiajaam ja Vilsandi looduskaitseala, selleks ajaks juba tükk aega kaitstud Vaika saared, on aga kohad, mida teemaga seoses tuleks kindlasti mainida – lisaks linnumajadele ja pesakastidele Toomemäel, linnulaulu õppekäikudele Tartu kalmistuil ja parkides, vaatlustest sündinud ettekannetele ja artiklitele.
Toiduks oli törlönt
Teine ornitoloogikuju, veetlev naisornitoloog, kannab riideid, mida enamik keskealistest vist mäletab või on looduses ka ise kandnud, vähemalt presendist šturmat kui mitte muud.
Jalas on tal kummikud, sest ornitoloogi hommik algab vara, kui kaste maas. Binoklile lisaks kuulub varustusse täpselt šturmataskusse passiv Eerik Kumari määraja. Kaelas on kee Matsalu rõngastuskeskuse rõngastest (vahepeal, 1947–1970, kasutati Moskva päritolu rõngaid) ja käest on hetkeks pandud fotopüss, mis selleks ajaks igatahes asendas püssi.
Matsalu luhtade endine nägu on üks asju, mis linnupiltide kõrval näiteks Kumarite fotokogus kauaks meelde jääb. Penijõe kõrval ei saa nimetamata jätta Puhtu ornitoloogiajaama, rannaniite ja meresaari. Mida ornitoloog sellal sõi? Virve Ahase järgi törlönti – pangeses pajas vihmaveest keedetud lihakonservi makaronide, manna, riisi või mõne muu jahuainega, mida parasjagu oli. Kõik kotisopid korraga sisse puistatud, kõrvale Lihulast ostetud vettinud tulihapu-soolane leib. Vaatlusandmeid saatis ta aga ka haudelinnustiku atlase tarvis Tartusse.
Varustatud toruga ja käinud Brasiilias
Tänapäevane ornitoloogikuju – kes eelkäijate eeskujul linde kaitseb, uurib ja tutvustab – on käinud, Kotkaklubi müts peas, Sudaanis Eesti kotkaste raadiosaatjaid otsimas. Ta on kolmest kujust kõige tehnilisem: kasutab ilmselt kaardi asemel kepsu, tema mobiiltelefoni on salvestatud linnuhääled ning vaatlustoru abil näeb ta kuus korda kaugemale kui binokliga. Binokkel on muidugi ka pisem, aga teravam ja mugavam ning ilmastikukindlam. Seda küllap ka riietus. Määrajaks on Lars Svenssoni «Collins Bird Guide», rinnataskusse pistetud konnakotka sulg vajab aga laborisse toimetamist – millise konnakotkaga täpsemalt on tegu?
Pilti teeb temagi, mõnikord isegi toru abil. Nõndaviisi varustatult saaks ta ka Põõsaspea neemelt sügisest rännet jälgida, niikuinii täidab ta uue linnuatlase kaarte, aga veel üles panemata pesakast tema ees vihjab 2009. aasta linnule kodukakule. Tänapäevasel kujul on ränduri hing nagu ka varasemal kahel (näiteks Härmsi kaugete idareiside kõrvale võrdluseks linnuretk Brasiiliasse). Paljude tema kohatud võõramaalindude nimed on samuti juba eesti keeles olemas.
Kõigil kolmel on mõni asi ühtmoodi: linnuvaatleja südidus, märkmik kotis või rinnataskus. Ka linnunimed, mis märkmikku kirja saavad, on enamjaolt needsamad, mis 90 aastat tagasi. Mulle meeldiks mõelda, kuidas nad öösiti, siis kui külastajaid pole, omavahel arutlevad – räägivad vahepeal veidi muutunud linnustikust, võrdlevad vaatlustehnikat ja kõnelevad ka ühingu asjust, näiteks selle aasta linnust suitsupääsukesest, kes on ka EOÜ vapilind.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!