Aju kahanemine seondub dementsusega, mis lisab kaalu kahtlusele, et kehakilode kuhjumine võib suurendada inimese riski selle tõvega eluõhtu lähenedes jänni jääda, vahendab NewScientist.

Varasemad uuringud annavad mõista, et raske ülekaalulisus keskeas suurendab dementsuseriski aastakümneid hiljem. Sellega kaasneb aju suurem kahanemine võrreldes kõhnemate inimestega. Nüüd on vanurite ajuskannidest selgunud, millised piirkonnad kõige kõvemini pihta saavad, nagu ka kerekate ja keskmist kasvu inimeste ajusuuruse erinevuste tegelik ulatus.

Eelnevalt ühe teise teadustöö tarbeks kogutud ajutomograafi-uuringute hulgast valisid California ülikooli teadur Paul Thompson ja kolleegid 94 sellist, mis pärinesid 70ndates eluaastates inimestelt, kes olid viis aastat pärast tomogrammi endiselt "tunnetuslikult normaalsed" (välistamaks katsealused, kelle tervisehädad võinuksid tulemusi ähmastada). Seejärel koostasid teadlased ajuskannide põhjal täpsed ruumilised kaardid.

Suurema kehamassiindeksiga inimeste ajud olid keskmiselt väiksemad. Kõige tugevamalt avaldus mõju frontaal- ja kiirusagarates, millest esimene on oluline plaanide koostamisel, teine aga tegeleb mäluga. Ehkki pole teada, kas neil inimestel on suurem tõenäosus dementseks jääda, on väiksem aju märgiks hävitavatest protsessidest, mis võivad dementsuseks areneda.

Töörühm leidis ka, et 51 ülekaalulise inimese ajud olid keskmiselt 6% väiksemad nende normaalkaalus eakaaslaste ajudest, ning 14 rasvunud (st haiglaselt ülekaalulise) isiku ajud 8% väiksemad. "Ülekaaluliste inimeste ajud nägid saledate ajudest kaheksa aastat vanemad välja, samas kui rasvunud inimeste ajud nägid välja 16 aastat vanemad," ütleb Thompson.

Ülekaalulisusega kipuvad kaasnema kõrge insuliinitase ja teise tüübi diabeet, mis kujutavad endast ajukoe kaotuse ja dementsuse riskitegureid. Aju suuruse ja kehamassi indeksi vaheline seos jäi aga püsima ka pärast seda, kui teadlased olid need diagnoosid arvesse võtnud, mis näitab, et kehamassi tasemed võivad olla otseses seoses aju kahanemisega.

Thompson oletab, et sedamööda, kuidas rasva osakaalu kasv organismis suurendab arterite ummistumise riski, mis võib pärssida ajurakkude varustatust vere ja hapnikuga, võib sellest tulenev langus ainevahetuse aktiivsuses põhjustada ajurakkude kärbumist ja aju täheldatud kahanemist.

Seni veel avaldamata uuringus on Thompsoni töörühm näidanud, et südame-veresoonkonna tervist ja verevarustust parandav füüsiline treening kaitseb täpselt samu ajupiirkondi, mis käesolevas uuringus kahanenud olid.

"Kõige visam treening päästab umbes sama palju ajukudet kui ülekaalulisusega kaotati," ütleb ta. See näitab, et nimelt vereringe on aju tervise eest vastutav, mitte vastupidi. Kuna just mainitud piirkonnad muutuvad täiskasvanud inimese elu jooksul kõige suuremal määral, võivad need olla kõige tundlikumad kõikvõimalikele muudatustele varustatuses hapniku ja toitainetega, arvab Thompson.

Kuid Rootsi Göteborgi ülikooli teadlane Deborah Gustafson, kes on varem näidanud, et ülekaalulistel naistel on vähem ajukudet kui kõhnadel, seab kahtluse alla selle, kas ülekaal põhjustab aju kärbumist või vastupidi. Ta osutab, et muu hulgas toitumiskäitumist ja ainevahetust kontrollivate aju frontaal- ja kiirusagarate kärbumine võib just kaalukasvu põhjustada. "Meil pole piisavalt pikaajalisi andmeid väitmaks, kumb sündroom on muna ja kumb kana."