Tumeaine kaardistamine paljastas kosmilise võrgustiku
Kaugetest täheparvedest läbi salapärase substantsi Maale saabuva valguse moondumist uurides õnnestus astronoomidel seirata selle levikut kosmoses, vahendab The Daily Telegraph.
Teadlased tuvastasid galaktikast galaktikani küündivaid, enam kui miljardi valgusaasta pikkuseid tumeaine puntraid, võimaldades esimest pilguheitu tollele „nähtamatule” ollusele sedavõrd suurtes mastaapides.
Edinburgh’ ja Oxfordi ülikoolide teadlased koos kolleegidega teistest riikidest analüüsisid umbes kümmet miljonit galaktikat neljas eri taevasektoris ülesvõtete alusel, mis olid viie aasta vältel tehtud Mauna Kea observatooriumis tegutseva Kanada-Prantsuse-Hawaii teleskoobi CFHT supernoova-seireprogrammi SNLS raames.
Kuna keskeltläbi asusid vaadeldud galaktikad kuue miljardi valgusaasta kaugusel, kujutavad kasutatud astrofotod valgust sellisena, nagu see paistis kuue miljardi aasta eest, s.t poole nooremana selle kiiranud objektide praegusest vanusest.
Oletatavasti moodustab tumeaine e varjatud aine umbes 90 protsenti füüsilisest universumist. Teadlased usuvad, et see toimib „liimina”, mis hoiab galaktikaid laiali lagunemast.
Tumeaine olemasolu kinnitab selle gravitatsiooniline mõju galaktikatele, ent kuna see on teleskoopidele nähtamatu, rajanevad meie piiratud teadmised selle olemusest raalmudelitel.
Kanada Briti Columbia ülikooli professor Ludovic Van Waerbeke kõneles Ameerika astronoomialiidu AAS aastakoosolekul Texase osariigis Austinis: „Väga põnev on aegruumi väändumise abil tumeainet „näha”. See annab meile esmakordselt juurdepääsu tollele universumis leiduvale salapärasele massile, mida muul moel vaadelda pole võimalik. Teadmine sellest, kuidas tumeaine jaotub, kujutab endast esimest sammu selle olemuse ja meie füüsika-alaste teadmistega sobitumise mõistmise poole.”
Edinburgh’ ülikooli doktor Catherine Heymans lisas: „Universumi kaugetest soppidest pärinevat valgust analüüsides saame teada, mida see oma teel meieni on pidanud läbima. Loodame, et tumeaine kaardistamine seniuuritust suuremas ulatuses toob meid sammukese lähemale arusaamisele nii sellest ainest kui ka selle suhetest meie universumis leiduvate täheparvedega.”