Tumeaine avaldab tavalisele ainele teadaolevalt ainult gravitatsioonilist mõju. Seega ei kiirga ega neela ta ka näiteks valgust. Nii et me ei saa näha ei seda ennast ega ka mitte selle varju. Nüüd aga on briti astronoomid näinud midagi, mis paneb nad oletama, et tumeaine võibolla ei olegi täiesti absoluutselt tume. Võibolla et see siiski mõjutab mingil määral tavalist ainet ja laseb sel end mõjutada ka muul viisil, kui ainult raskusjõu kaudu.

Richard Massey ja ta kolleegid Durhami ülikoolist märkasid nimelt Tšiilis asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi kaudu tehtud vaatlustel, et meist enam kui miljardi valgusaasta kaugusel on neli galaktikat ühe korraga omavahel kokku põrganud, aga kui nad galaktikate gravitatsioonilisi vastastikmõjustusi uurisid, siis avastasid nad, et tükk tumedat ainet, mis peaks galaktikat ühtlaselt ümbritsema, on sellest natuke maha jäänud või isegi mitte nii väga natuke, umbes viis tuhat valgusaastat.

Nad kirjutavad Kuningliku Astronoomia Seltsi kuukirjas, et sellist mahajäämust võiks seletada sellega, et tumeaine on tavalise ainega peale gravitatsioonilise ka mõnda muud laadi vastastikmõjustuses. Arvutimudel näitab, et see tumeaine tükk justkui hõõrduks millegi vastu, mis seda pidurdab.

Kui see nii on, siis on see tähtis avastus, sest võib meid lähemale juhatada tumeda aine tegelikule loomusele. Sellisel juhul tuleb kohe kõrvale jätta näiteks laialt levinud külma tumeaine teooria, mis muud kui gravitatsioonilist vastasmõju ei lubaks.