Christopher Doughty Inglismaalt Oxfordi ülikoolist ja Adam Wolf USA  Princetoni ülikoolist kirjutavad ajakirjas Astrobiology, et kui kaugel planeedil kasvab palju puid, siis sedamööda, kuidas planeet oma tähe ümber tiirleb, muutub Maa pealt vaadates puude varjude pikkus. Kui planeet on peaaegu tähe taha jõudmas, siis me puude varje peaaegu ei näegi, aga kui planeet on mujal, siis on varje rohkem näha, vahendavad
.

Tuleb tõdeda, et otseselt ei ole puuvarje ehk lootust näha, aga me saame põhimõtteliselt registreerida nende koguefekti, planeedi heleduse väikese varieerumise, mida võiks tulevikus väga tundliku teleskoobiga mõõta.

Kuidas teada saada, kas planeedil üldse rohelisi, fotosünteesivaid taimi leidub, selle on astrobioloogid juba varem välja nuputanud. On teada, et vähemalt Maa-pealsed taimed ja mõned fotosünteesivad mikroobid peegeldavad suure osa nende peale langevast lähi-infrapunakiirgusest tagasi. Järelikult, kui mõnelt eksoplaneedilt tuleb lähi-infrapunakiirgust suhteliselt rohkesti, siis võib arvata, et ehk kasvabki seal rohelisi taimi.

Doughty ja Wolfi mõttekäik aitab meil aga tuvastada, kas nende taimede seas ka suuri puid leidub, nii et rohkesti lähi-infrapunast koos üldise heleduse sobiva kõikumisega võib olla märk lopsakast puiestikust kaugel planeedil.