Tuleviku naine: lühem, priskem, viljakam

 (41)
Tuleviku naine: lühem, priskem, viljakam
AFP/Scanpix

Tõenäoliselt on naised tulevikus veidi lühemat kasvu ja tüsedama kehaga, nende südamed on tervemad ja nende viljakas iga kestab kauem. Selliseid muudatusi võimaldab ette ennustada seni kõige kindlam tõendus tõigast, et inimliigi evolutsioon ei ole peatunud.

Arstiteaduse edusammud võimaldavad paljudel inimestel, kes oleks muidu noorelt surnud, elada kõrge vanuseni. Seetõttu on arvatud, et looduslik valik inimesi enam ei mõjuta ning seega võime öelda, et meie areng on peatunud.

„See on lihtsalt vale,” ütleb Yale’i ülikooli evolutsioonibioloog Stephen Steams. Ta leiab, et ehkki muudatused ellujäämistaktikates ei pruugi enam eelistada „tugevamaid” inimesi ja nende geene, võimaldavad seda ometi muudatused paljunemises. Küsimus on selles, kas naistel, kellel on rohkem lapsi, on erilisi omadusi, mida nad oma järglastele pärandavad, vahendab NewScientist.

Et seda välja uurida, pöördusid Steams ja kolleegid Framinghami südameuuringu raames kogutud andmete poole. Massachusettsi osariigis Framinghami linnas on nimelt juba 1948. aastast alates, nüüdseks paljudel juhtudel juba läbi kolme põlvkonna seiratud enam kui 14 000 elaniku haiguslugusid.

Äsja ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences vastavasisulise uurimuse avaldanud teadlaste töörühm keskendus 2238 naisele, kelle menopaus oli möödunud ja viljakas eluperiood seega lõppenud. Steamsi rühm kontrollis, kas nende naiste kehakaal, pikkus, vererõhk, kolesteroolitase või muud näitajad on korrelatsioonis nende sünnitatud laste arvuga. Ühiskondlikest ja kultuurilistest teguritest tingitud muutused võeti erilise luubi alla, et arvutada võimalikult täpselt välja, kuidas looduslik valik taolisi näitajaid vormib.

Selgus, et üsna suurel määral. Lühemat kasvu ja kaalukamatel naistel kaldus olema keskmiselt rohkem lapsi kui pikematel ja kergematel. Rohkem said lapsi ka madalama vererõhu ja kolesteroolitasemega naised, samuti naised, kes esmasünnitasid noorelt või kelle menopaus saabus hiljem. Hämmastaval kombel pärandasid need naised vastavad omadused oma tütardele, kes omakorda said keskmisest rohkem lapsi.

Kui sellised tendentsid jätkuvad kümne põlvkonna vältel, arvutab Steames, on keskmine naisterahvas 2409. aastal kaks sentimeetrit lühem ja kilo raskem kui tänapäeval. Ta sünnitab esimese lapse praegustest suguõdedest viis kuud varem, samas kui tema menopaus saabub kümme kuud hiljem.

Raske on täie kindlusega öelda, mille alusel selliseid omadusi valitakse ning kas neid pärandatakse naiste geenide kaudu, aga kuna Steamsi töörühm võttis arvesse nii palju ühiskondlikke ja kultuurilisi tegureid, on tõenäoline, et tema tulemused kajastavad pigem geneetilise kui kultuurilise evolutsiooni toimimist.

Tegemist pole muidugi esimese uuringuga, mis järeldab, et looduslik valik toimib ka tänapäeva inimeste peal; erinevus on selles, et suurem osa varasematest teadustöödest on teinud järeldused pigem geenide esinemissageduste geograafiliste erinevuste kui paljunemise edukuse otsese mõõtmise põhjal. Seega võib Steamsi uurimus kujutada tänapäeva inimese evolutsiooni määra kõige üksikasjalisemat mõõdistamist.

„Huvitav, et elementaarne bioloogiline raamistik on kultuurikihi alt ikka veel tuvastatav,” ütleb ta. Muude pika aja vältel kogutud meditsiiniliste andmete kogumite analüüsimine võiks heita täpsemat valgust geneetika ja kultuuri omavahelistele keerukatele suhetele.