Tuleviku maavärinaid aitab prognoosida muistsete värinate uut moodi uurimine
Tel Avivi ülikooli geofüüsika ja planetoloogiateaduste teaduskonna ning Raymond ja Beverly Sackleri nimelise täppisteaduste fakulteedi professor Shmuel Marco kolleegidega on leiutanud uue vahendi, niinimetatud fossiilseismograafi, mis võimaldab geofüüsikuil ja teistel uurijatel teha tutvust minevikus aset leidnud seismilise tegevuse mustritega, vahendab PhysOrg.com.
Surnumere piirkonna segipaisatud settekihte uurides kummalist lainefenomeni täheldanud prof Marco väitel on uus, geoloogide ja füüsikute koostöös loodud meetod rakendatav piirkondades, kus maavärinad mõjutavad veekogusid — näiteks Ameerika Ühendriikide läänerannikul. Samuti võib see aidata inseneridel näiteks uute hüdroelektrijaamade kavandamisel paremini riske hinnata. Uurimus ilmus ajakirjas Geology.
Geofüüsikalise küünarpuuga sajandite taha
“Seismograafilised andmed maavärinate kohta ei ulatu kaugemale minevikku kui umbes sada aastat,” nendib prof Marco. “Meie uus lähenemine keskendub raskete setete kihi lainemustritele, mis tungivad otse selle kohal asuvasse kergete setete kihti. See aitab meil hinnata möödunud ajastute maavärinate ägedust — tegemist on küünarpuuga mineviku-maavärinate mõjuteguri mõõtmiseks.”
Prof Marco, tema teaduskonnakaaslane prof Eyal Hefetz ja doktorand Nadav Wetzer analüüsisid ülitehnilises võtmes Surnumere mudakihte. Algselt moodustusid settekihid suisa vaevuhoomatavalt, ent nüüd paistab, nagu oleks raskemaid setteid kergemate setete kihi sisse üles tõmmatud.
Teadlased oletavad, et settekihtide mustreid määrav füüsika on sarnane samalaadsele nähtusele pilvede ja merelainete juures, ehkki kaljude puhul polnud lainete teket valla päästvaks teguriks mitte tuul, vaid maavärina-võnked. Tel Avivi ülikooli töörühm rakendas minevikus aset leidnud maavärinatest johtunud moonutuste analüüsimisel lainete dünaamika nn Kelvini-Helmholtzi ebastabiilsuse teooriat, mis selgitab niisuguste turbulentside tekkimist vedelikes.
Maavärinad tekitavad kivides ja setetes moonutusi. Elementaarsete hõõrdumispõhimõtete abil vaagisid uurijad Surnumere setetest leitud geomeetrilisi vorme ning kombineerisid neid mitmete muude füüsikateaduslike parameetritega, arvutamaks välja, kuidas mineviku maavärinad mastaabiti, ajuti ja kohati jaotusid.
Parem ettekujutus piirkonna geoloogiast
Prof Marco ja kolleegid leidsid, et moonutused sünnivad mõõdukalt lainjate voltidena ja arenevad keerukateks längus voltideks; viimaks ilmnevad märgid ebastabiilsusest ja killustumisest. Deformeerumisprotsessi ulatus sõltub maavärina suurusest — mida võimsam värin, seda ägedam settekivimikihi-moonutus.
Jeruusalemma ja Los Angelese lähistel esinevate maakoorelõhedega sarnaste murrangute kohta kogutud seismoloogilised andmed pole lihtsalt piisavalt vanad, et nende põhjal järgmist võimalikku värinat ennustada. “Oleme vaadeldavat intervalli laiendanud kaugemale kui saja aasta taha, loonud nii-öelda fossiilseismograafi,” ütleb prof Marco, lisades, et meetodit saab rakendada vaid sellistes maavärinatsoonides, mis lõikuvad veekogude, nt järvede või merega.
Siiski võib settekivimite seismoloogilise analüüsi uuest viisist olla abi geoloogidele, kes uurivad maavärinate mustreid sellistes piirkondades nagu soolase veega Salton Sea järv USA-s Colorado osariigis. Vaid saja aasta eest tekkinud Salton Sea paikneb nimelt otse San Andrease murrangu kohal.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!