Tšernobõlist kaovad putukad ja ämblikud

Kaks aastakümmet pärast plahvatust Tšernobõli tuumaelektrijaamas põhjustab kiirgus endiselt kadusid putukate ja ämblike populatsioonides, selgub uuringust.

Tšernobõli ümbritsevas piiratud juurdepääsuga tsoonis töötavate uurijate sõnul leidub seal “hoomatavaid märke saastega kaasnevast arvukuselangusest”. Töörühm leidis, et saaste mõjutab mesilasi, liblikaid, rohutirtse, kiile ja ämblikke, vahendab ajakirjas Biology Letters ilmunud uuringut BBC.

USA Lõuna-Carolina ülikooli professor Timothy Mousseau ja Prantsusmaa Paris-Sudi ülikooli doktor Anders Moller, kes projekti juures koos töötasid, on varem avaldanud töid, kus näidatakse sealse piirkonna kiirgustaseme kahjulikku mõju lindude asurkondadele.

“Soovisime haaret laiendada ning hõlmata uuringusse ka putukad, imetajad ja taimed,” selgitab Mousseau.

Mousseau on Tšernobõli surnud tsoonis — saastatud piirkonnas, mis pärast avariid evakueeriti ja kus tänapäeval inimasustus praktiliselt puudub — töötanud juba peaaegu kümme aastat.

Uuringus kasutati standardseid ökoloogilisi tehnikaid; valitud piirkonnad jagati nn transektideks ning loeti kokku neis leiduvad putukad ja ämblikud. Samal ajal kandsid uurijad kaasas portatiivseid GPS-seadmeid ja dosimeetreid kiirgustaseme mõõdistamiseks.

“Valisime transektid Tšeronbõli raske saaste piirkonnast, vähem saastatud aladelt Valgevenes ja ka saastevabadest paikadest. Leidsime üsna üks-ühese elementaarse suhte: sedamööda, kuidas saaste hulk kasvab, kahaneb elusorganismide arv.”

Mousseau kinnitusel on transektloendus eriti tundlik meetod, sest selle abil saab kaardistada saastehulga varieerumist kogu tsoonis. “Saame võrrelda suhteliselt puhtaid alasid rohkem saastatutega.”.

Mõned uurijad on teadustöö vaidlustanud, väites, et inimtegevuse puudumine tsoonis on metsikule loodusele kasuks tulnud.

Ukraina Tšernobõli keskuse uurija Sergii Gaštšak peab töö järeldusi kehtetuks, väites, et andmetest, mille sama töörühm lindude kohta kogus, teeb tema hoopis vastupidiseid järeldusi.

“Metsik loodus vohab Tšernobõli piirkonnas takistamatult, seda just tänu inimtegevuse mõjude nappusele,” ütleb Gaštšak. “Kogu maine elu on tekkinud ja arenenud kõrge kiirguse tingimustes, mistõttu on arenenud ka sellistes tingimustes ellujäämise ja taastumise mehhanismid. Pärast tuumajaama avariid ületasid kiirguskogused organismide taluvuspiire, kuid kümme aastat hiljem olid dooside määrad kahanenud juba 100 - 1000 korda.”

Mousseau vastas, et tema eesmärk on kasutada piirkonda, uurimaks välja kiirgussaaste tegelikke ökoloogilisi mõjusid. “Keskkonda sattunud mutageensete saasteainete pikaajalised mõjud pole seni sugugi selged,” ütleb ta. “Tšernobõli ökosüsteemi pikaajaline uurimine pakub ainulaadset võimalust selliste potentsiaalsete riskide hindamiseks ning seda ei tohiks mööda lasta.”