Traumaatiline lapsepõlv jätab geneetilised armid

 (22)
Traumaatiline lapsepõlv jätab geneetilised armid
ITAR-TASS

Traumaatilised kogemused väga õrnas eas võivad jätta emotsionaalsed arme. Värske uurimus annab aga mõista, et lapsepõlves kogetud vägivald võib jätta ka geneetilise jälje.

Uurijad on avastanud, et füüsiliselt väärkoheldud ja kiusatud lastel kalduvad olema lühemad telomeerid — kromosoomide otsmised struktuurid, mille suuruse kahanemist on seostatud vananemise ja haigustega, teavitab ajakiri Science.

Telomeerid takistavad DNA-kiudude laialihargnemist üsna sarnaselt tillukeste plasttuppedega saapapaelte otstes. Kui rakud jagunevad, jäävad need struktuurid lühemaks, mis tähendab, et rakkude paljunemise kordade arv on piiratud. Seetõttu võivad telomeerid anda aimu kandja bioloogilisest vanusest.

Uurijad on leidnud seoseid närvipinge ehk stressi ja telomeeride mandumise tempo kiirenemise vahel. Samuti seonduvad lühemad telomeerid teadaolevalt mitmete terviseprobleemidega nagu diabeet, dementsus ja organismi üldine kurnatus.

Seosed telomeeride pikkuse ning hea tervise ja pikaealisuse vahel pole aga kaugeltki üheselt selged.

"Kogu valdkonnas on väga palju küsitavusi," märgib Ühendkuningriigis tegutseva Newcastle'i ülikooli rakulise vananemise spetsialist Joao Passos, kes ise seekordse uurimusega seotud ei olnud. "Iga teadustöö kohta, mis näitab, et telomeeride pikkus on hea alus tervise tulevase seisundi prognoosimiseks, leidub uurimus, millest ei nähtu mingeid selliseid seoseid."

Samuti pole selge, kas lapsepõlve-stress saab telomeeride pikkust mõjutada. Peaaegu kõigis viimastel aastatel seda teemat uurinud töödes on kasutatud retrospektiivseid andmeid — st, täiskasvanute meenutusi oma minevikust. Värske uurimus keskendus aga stressi kogenud lastele, selgitamaks välja, kas nende telomeerid on lühemad.

Põhja-Carolina osariigis Durhamis tegutseva Duke'i ülikooli uurijate töörühm analüüsis andmeid, mis olid kogutud keskkonnariske hindava pikaajalise kaksikuteuuringu E-Risk (Environmental Risk Longitudinal Twin Study) käigus.

Uuringu raames seirati 1100 paari Briti kaksikuid sünnist alates, keskendudes eelkõige geenide ja keskkonna vastastikustele mõjudele. Lisaks toitumisharjumuste, haridustaseme ja sissetuleku määra arvessevõtmisele esitasid teadlased laste emadele küsimusi selle kohta, kas ja kuidas on lapsed kogenud vägivalda, näiteks otsest füüsilist väärkohtlemist, kiusamist või lapsevanemate-poolset väärkohtlemist kodus.

Teadlaste töörühm sõelus välja 236 last, kellest pooled olid kogenud vägivalda vähemalt ühes vormis. Eri vanustes viienda ja kümnenda eluaasta vahel kogutud DNA-proovide alusel mõõtsid uurijad telomeeride pikkust, hinnates polümeraasi ahelreaktsiooni ehk PCR-meetodil seda, kui mitu korda konkreetne geen end kopeerinud on.

Ajakirjas Molecular Psychiatry äsja ilmunud uurimuses teatab töörühm, et lastel, kes olid kogenud vägivalda, oli geenide enesekopeerimise kordade keskmine arv väiksem, mis viitab seosele vägivaldse lapsepõlve ja telomeeride lühenemise vahel. Pealeselle avastasid uurijad märkimisväärse seose vägivaldsete kogemuste arvu ning telomeeride mandumise määra vahel.

"Lapsed, kes on kogenud füüsilist vägivalda, paistavad vananevat kiiremini," märkis uurimuse kaasautor neuroloog Avshalom Caspi. Tema osutusel võib see neile lastele tähendada suuremat haigusriski täiskasvanueas ja võimalik, et lühemat elukaart.

Töö tulemused pole aga läbinisti masendavad. Enne viiendat eluaastat, aga mitte pärast seda vägivalda kogenud lastelt kogutud DNA-proovides täheldasid uurijad hoopis telomeeride juurdekasvu. Laste jaoks, kes olid vägivalda korduvalt kogenud vanuses viie ja kümne eluaasta vahel, ilmnes aga täiesti selgelt telomeeride mandumise tendents.

Pole välistatud, et taoline tulemus johtub telomeeride mõõtmisel tehtud vigadest, leiab töö juhtiv autor neurobioloog Idan Shalev. Küll aga annavad mitmed eraldiseisvad uurimused mõista, et tervisele kasulike muudatuste tegemine elukorralduses, näiteks stressi maandamine ja füüsiline treening, võivad aidata telomeeride kängumise tempot pärssida. Shalev pakub välja, et laste koduste tingimuste parendamisel võib olla samasugune telomeere kaitsev toime.

Bostonis tegutseva Harvardi ülikooli arstiteaduskonna neuropediaater Charles Nelson märgib, et teadlased ei tea veel, kas telomeeride lühenemise protsessi on võimalik pöörata. Küll aga leiab ta, et võiks olla huvitav uurida, kas protsess pöördub, kui lapsed vägivaldsetest kodudest turvalistesse peredesse viia.

Eelseisvad teadusuuringud võivad sellele küsimusele vastuse anda. Nüüd, mil uurimuses osalenud lapsed on saanud 18-aastaseks, kavatseb Duke'i ülikooli töörühm nende telomeere uuesti mõõta, selgitamaks välja, kas stressiküllasest keskkonnast eemaldatud lastel on telomeeride lühenemine aeglustunud või isegi pöördunud.

California San Francisco ülikooli psühholoog Elissa Epel väidab, et ehkki telomeeriuuringute valdkond kubiseb vastamata küsimustest, rõhutab seekordne uurimus vajadust lapsi kaitsta.

"Me ei tohiks eeldada, et lapsed on tänu noorusele bioloogiliselt vastupidavamad," toonitas ta, "vaid peaksime arvestama tõigaga, et taolised kokkupuuted vägivallaga jätavad jälgi, mis vanemaks saades ei pruugi kusagile kaduda."

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!

Kasutad reklaamiblokeerijat.

Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.

Kogupakett
1€ / kuus*
Sisaldab 11 Eesti tippväljaande tasulist sisu, vähem bännerreklaame, saad jagada kuni 4 kasutajaga.
* Esimene kuu 1 €, edasi 9,99 €
Reklaamivaba pakett
2,99€ / kuus
Saad lugeda tasuta sisu ilma bännerreklaamideta. Ei sisalda tasulise sisu lugemisõigust.
 
Lisan erandi. Vaata AdBlock juhist siit
ja AdBlock Plus juhist siit.
Mõistame, et käid meie juures uudiseid lugemas, mitte reklaame vaatamas. Reklaamidest sõltub meie sissetulek ja see võimaldab meil pakkuda sulle soodsalt head ajakirjandust.