Tõravere ilmajaam mõõdab tuld, vett, maad ja õhku

Tõravere meteoroloogiajaam on Eestis väheseid paiku, kus mõõdetakse — tund tunni, päev päeva, aasta aasta järel — kõiki nelja elementi, millest Aristotelese ajast arvates koosneb maailm: tuld, vett, maad ja õhku.

Olgu ilmastik soojem või külmem, Tõravere mäel seisab aparaate, mis mõõdavad ilma iseloomustavaid näitajaid ja on püsinud muutumatuna sada aastat. Siin on mõõdetud Maa ja Päikese kiirgussuhteid katkematult üle poole sajandi. Ja need aegread, mis iseloomustavad päikesekiirguse kättesaadavust ja selle kasutu osa ärajuhtimise tõhusust, annavad ilmateadlastele väärtuslikku teavet selle kohta, kuidas ilmastik muutub, kirjutab Eesti Päevaleht.

Ilmavaatlused said Tõraveres alguse poole sajandi eest aktinomeetriajaamast ehk siis jaamast, kus hakati mõõtma päikesekiirguse näitajaid ja mille pani püsti kuulus, nüüdseks lahkunud Juhan Ross. Kuid päikesekiirgust mõõdeti Eestis ennegi, alates 1904. aastast.

„Praegusel ajal on päikesekiirte mõõtja klaaskuul, mille ümber sinise paberi triip, mis päikese kiired mustaks teeb,” kirjutas 1901. aastal Karl August Hermann. Selline võluv klaaskuul seisab rivis siiani ja koondab mitte ainult päikesest lähtuvat kiirgust, vaid võtab endasse kokku ka Tõravere hooned. Selles paistavad ümberpööratud kujul nii ilmajaama hoone kui ka suure teleskoobi kuppel.

Heliograaf, mille ülesanne on olnud koondada päikesekiired kartongist lindile, et sellele tekkinud põletusjälje pikkuse järgi määrata päikesepaiste kestus, on nüüdseks saanud endale moodsamad kaaslased. Kuid termomeeter jääb ikka termomeetriks, olgu see analoogne või digitaalne, ja tuule kiirust mõõdetakse ikka selle järgi, kuidas tuul mõnele pinnale rõhub. Nii nagu ka sademete hulk tuleb lõppkokkuvõttes ikka leida käsitsi, kallates kogumiskaussi kogunenud vee mõõteanumasse.

Muidugi teeb põhilise osa mõõtmistest seadmestik, mis on ühendatud automaatjaama põhimasti ümbruskonda. Kuid näiteks sealne Itaaliast pärit vihmamõõtja ei toimi, kui temperatuur tema jaoks ebavahemerelikult külmaks läheb.

Nähtavust määratakse riistaga, mis mõõdab kuupmeetrisuuruse õhukuubi sumedust. Kuid selles õhukuubis ei tohi olla ka juhuslikku juuksekarvakest või ämblikuvõrguniidikest — kohe kaldub tulemus vildakaks. „Kui Valgjärve telemast siia kätte paistab, siis teame, et nähtavus on 25 kilomeetrit,” näitab meteoroloogiajaama juhataja Helen Kaskmaa ilmajaama hoone katuselt lõuna poolt kuplite vahelt paista võivat masti.

Nii et riist peab olema, kuid visuaalne kontroll on ikka tähtis. Suurim nähtavus on olnud 50 kilomeetrit. „Kõige selgem pole mitte kõrgrõhkkonna ajal, vaid siis, kui rõhk hakkab langema,” ütleb Kaskmaa.

Ning ka pilvi vaadatakse ikka inimese silmadega. „Meil on ainuke ilmajaam Eestis, kus iga tunni järel päeval ja iga kolme tunni järel öösel määratakse pilvede iseloom ja kõrgus,” ütleb 33 aastat ilmavaatleja olnud Inge Leitu ja täpsustab, et praegu on taevas Stratus fractus. Pilvede kõrgust mõõdetakse tänapäeval peamiselt laseriga, mille kiir suunatakse üles ja määratakse täpselt pilvelt hajunud valguse saabumise aeg. Kuid kogemus ei tule kahjuks.

Meteoroloogiajaama juhataja Helen Kaskmaa näitab õues käega taevas kulgevale lennukijäljele: „See on 11 kilomeetri kõrgusel, nii et pilved on praegu veel kõrgemal.” Pilvkatte olukorda on oluline teada, sest pilved määravad selle, kui palju päikesekiirgusest satub maapinnale ja kui palju kiirgub tagasi kosmosesse.

Kõige uuem seade Tõravere meteoroloogiajaamas on äikesemärkija ehk nagu seda seal kutsutakse — Välgu-Mihkel. See võtab satelliidilt vastu teate, et kusagil paarisaja kilomeetri raadiuses on äike löönud kas siis pilvest pilve või pilvest maha.

Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi koduleheküljel saab reaalajas näha nii seda, kas kusagil tegutseb äike, kui ka seda, milline on ilm Eesti eri paigus. Vaatlusi tehakse iga kolme tunni tagant ja üles riputatakse ka viimase kolme tunni keskmised andmed.

„Nõukogude ajal tuli meile kord käsk, et peame hakkama registreerima ufosid,” meenutab Leitu. Kuidagiviisi hiiliti sellest kohustusest siiski mööda. Kuid virmalisi on ta oma 33 tööaasta jooksul näinud rohkem kui linnainimene võiks arvata.

Ufodest tähtsam on aga üks ilmajaama mõõteplatsi ruutmeeter, mis hoitakse igal aastaajal ja iga ilmaga rohust puhas. Siin paiknevate termomeetritega mõõdetakse mulla temperatuuri, mida on vaja teada põllumeestel.

Tõravere ilmajaama rahvas ei ole aga sulgunud oma aparaatide maailma. Nii nagu Tõravere mäe astronoomidelgi tavaks, on ka siin kujunenud välja omamoodi teaduse ja tehnika populariseerimise keskus. Siia tuleb rühmade kaupa ja üksi­kult noori ja vanu, et näha oma silmaga, kuidas seda ilma ikka mõõdetakse. Ja kuidas kunagi mõõdeti.

Ka Tõravere ise pole tormidest kõrvale jäänud. 2006. aasta augustis tõstis torm kõrvale peahoone just valminud katuse ja murdis hulga kauneid puid. Ilmajaama, 1964. aastal ehitatud hoone keldris on muuseumituba, kus leidub riistu, mida on läbi aegade kasutatud.

Näiteks juushügromeeter, õhuniiskuse mõõtja, mis töötab sõna otseses mõttes juuksekarval. „Enam sellist ehitada ei saakski, sest see vajab keemiliselt töötlemata juust,” naerab Kaskmaa.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines