Tõestisündinud lugu mehest, kes elas söömata 382 päeva

 (23)
toidukoht, klaas, söögiriistad
Foto on illustreerivFoto: Ardo Kaljuvee

Rohkem kui aasta aega kestev paastumine kõlab nagu linnalegend, kuid artikkel vanas meditsiiniajakirjas sisaldab teaduslikku kinnitust, et vähemalt üks inimene on tõesti 382 päeva söömata olnud ja ikkagi ellu jäänud.

1973. aastal ajakirjas Postgraduate Medical Journal avaldatud juhtumikirjeldus räägib 27-aastasest äärmiselt rasvunud šotlasest, kes meeleheitlikus püüdluses kaalu kaotada loobus söömisest kokku 382 päevaks.

Mees elas katsumuse edukalt üle ja jäi seejuures isegi hea tervise juurde, suutes kahandada kaalu 206 kilolt 81 kilogrammile. Ka veel viis aastat pärast radikaalset paastu püsis tema kehakaal 88 kilo juures stabiilne.

"Algselt polnud patsiendil kavas nii pikalt paastuda, kuid kuna ta kohanes väga hästi ja ootas innukalt "ideaalkaalu" saavutamist, kujuneski paast rekordiliselt pikaks," kirjutasid arstid artiklis, viidates ka Guinnessi rekordiraamatu 1971. aasta väljaandele.

Patsient ei söönud tahket toitu, vaid püsis elus rasvkoesse talletatud energia toel ning manustades arstide soovituste kohaselt keha normaalseks toimimiseks hädavajalikke kaaliumi-, naatriumi- ja pärmipõhiseid toidulisandeid. Seetõttu roojas patsient harva ja ebaregulaarselt, ainult korra 37–48 päeva tagant.

Tervisliku seisundi jälgimiseks käis patsient Angus Barberi sageli haiglas vere- ja uriinianalüüse tegemas. Analüüside tulemuste põhjal kirjutasid arstid talle välja vajalikke täiendavaid toidulisandeid ja korrigeerisid muid puudujääke. Plaan läkski korda ja Anguse tervis ei läinud paastumise jooksul halvemaks.

Seotud lood:

"Hoolimata hüpoglükeemiast ehk madalast veresuhkru tasemest ei ilmnenud patsiendil haigussümptomeid, ta tundis end hästi ja käis normaalselt ringi," kirjeldab aruanne.

2012. aastal selgitas Austraalias tuntud teaduse populariseerija dr Karl Kruszelnick juhtumit Austraalia rahvusringhäälingu teadusveebilehel. Tema väitel jäi Angus ellu tänu rasvkoes talletunud energiale, mis organismi käigus hoidis.

"Pärast kaht või kolme päeva paastumist ammutab organism suurema osa energiat rasva lagundamisest," kirjutas Kruszelnick. "Rasvamolekulid lagunevad kahte eri tüüpi kemikaalideks — glütserooliks (mida saab teisendada glükoosiks) ja vabadeks rasvhapeteks (mida saab teisendada teisteks kemikaalideks, mida nimetatakse ketoonideks). Inimese organism, kaasa arvatud aju, saab nii tekkinud glükoosist ja ketoonidest toituda, kuni rasv viimaks otsa lõppeb."

Selleks ajaks, kui Angus Barberi pärast 382 päeva kestnud nälgimist esimest korda süüa proovis, oli ta toidu maitse unustanud. Ta sõi keedumuna võileivaviiluga ja teatas reporteritele: "Ma nautisin oma muna põhjalikult ja mul on praegu kõht väga täis."

Ehkki see lugu on õnneliku lõpuga, tuleb meelde tuletada, et taoline äärmuslik paastumine ei ole tegelikult soovitatav. 1960. ja 1970. aastatel olid pikaajalised paastud väga populaarsed, kuid pärast arvukaid teateid komplikatsioonidest ja isegi surmajuhtumitest nende menu hääbus. Nüüdisajal soovitatakse pikka paastumist ainult arsti määratud ravi korras ja ainult juhul, kui patsient vastab teatud meditsiinilistele kriteeriumidele.

Juhtumit käsitlevat teaduslikku analüüsi saad lugeda SIIT!