Titanic vs Lusitania: aeg määras, kes ellu jääb

Aeg, mis inimestele katastroofisituatsioonis orienteerumiseks jääb, määrab tihti selle, kas nad käituvad isekalt või ühishüve huvides.

Kaht kuulsat laevahukku, Titanicu ja Lusitania oma võrreldes avastasid uurijad, et mida kauem aega reisijatel õnnetusele reageerida jäi, seda tõenäolisemalt järgisid nad ühiskondlikke moraalinõudeid. Mida vähem aga aega oli, seda isekamalt käituti, vahendab LiveScience.

Tulemus: kiiresti vajunud Lusitanial seisis igaüks iseenda eest, mistõttu kõige tõenäolisemalt jäid ellu kõige vintskemad. Titanicu pikka aega kestnud uppumise käigus osutusid kõige edukamateks ellujääjateks aga paljunemisealised naised; samaealiste meeste tõenäosus ellu jääda oli palju väiksem,

“Kunagi varem pole merel aset leidnud õnnetusi sel moel võrreldud,” kommenteerib Benno Togler Queenslandi tehnoloogiaülikoolist. “Teabe ammutamine selle kohta, kuidas inimesed elu-või-surma-olukordades käituvad, on põnev, kuna nii paljastuvad üksikisikute tõelised eelistused.”

Kummagi Briti laeva huku vahele jäi kolm aastat. Reisijate valimi ealine, sooline ja majanduslik jaotus olid mõlemal umbes samasugused (ühiskondliku staatuse omistamisel võeti aluseks pileti hind).

Üleüldine ellujäämislootuse protsent kummalgi alusel oli umbes 30. Hoolimata sellest, et kummagi kapten andis käsu päästa naised ja lapsed kõigepealt, pääses kummastki laevahukust väga erineva koosseisuga kogum reisijaid.

Pärast jäämäega kokku põrkamist 1912. aastal kestis Titanicu uppumine kaks tundi ja 40 minutit. Pardal viibinud 2207 reisijast ja meeskonnaliikmest jäi ellu 619. Suurema tõenäosusega pälvisid kohad päästepaatides naised, lapsed ja laste saatjad. Esimese klassi reisijail oli kolmanda klassi reisijatega võrreldes suurem šanss ellu jääda tänu privilegeeritud seisusele meeskonna silmis ning asjaolule, et neil oli parem juurdepääs turvateabele.

Esimese maailmasõja ajal torpedeeris Saksa allveelaev Lusitaniat. Alus vajus voogudesse 18 minuti jooksul. Kiiresti vajuvalt laevalt pääsesid kõige tõenäolisemalt inimesed vanuses 16-35 aastat, mis annab mõista, et hea füüsiline vorm oli määravaks teguriks. Antud juhul käis esimese klassi reisijate käsi kehvemini kui kolmanda omadel.

Kummalgi laeval oli puudus päästepaatidest. “Uppumatul” Titanicul jagus paate vaid umbes pooltele reisijatele. Varsti pärast torpeedotabamust vajus Lusitania ühele küljele, mistõttu pooltele päästepaatidele oli raske pardale pääseda (need kõlkusid teki servast liiga kaugel), teist poolt paate aga raske vette lasta, kuna need rippusid laeva kerele liiga lähedal.

Suutlikkus mõnda Lusitania päästepaati sisse pääseda, sinna püsima jääda ja paat edukalt vette lasta — ja kuni päästmiseni sellega merepinnale jääda — mõjutas reisija ellujäämist rohkem kui Titanicul. Uurijad järeldavad, et olukorras, kus ajaline surve oli suurem, pidi ühiskondlikult kasulik käitumine taanduma enesealalhoiuinstinktide ees ning reegel “tugevam jääb ellu” osutus kogukonnavaimust vägevamaks.

Laevadel ilmnenud lahknevaid käitumismustreid võib aidata selgitada bioloogia. Ohuga silmitsi seistes vallandab inimese aju organismis adrenaliinivooluse, mis hõlbustab kiiremat reageerimist. Taoline võitle-või-põgene-refleks võib kesta paar minutit. Alles siis, kui otsene oht on möödas ja ajuhormoonid stabiliseerunud, hakkavad uuesti rolli mängima kõrgema suurusjärgu mõtteprotsessid — nagu ühiskondlikud kaalutlused.

Titanicu pikaajaline vajumine andis inimestele võimaluse järgida ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnorme, isegi kui oldi teadlik nende kahjulikkusest iseendale.

“Need sündmused demonstreerivad, et individuaalne käitumine katastroofisituatsioonis ei vasta traditsioonilis-mütoloogilisele ettekujutusele massilisest paanikast,” osutab Torgler. “See käitumine ei ole ei juhuslik ega seletamatu.”

Uurimus avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.