Nii juhtus käsitööna kanga kudumise taandumisega teatud käelise oskuse ja kudumi tunnetusega. Sama kordus põllumajanduse manuaalsetele toimetuste ning paljude teiste inimest vaevast vabastanud tehnilise innovatsiooni sihtmärkide tõttu kehalise võimekusega ja ilmselt tagumises otsas lõpuks ka mõtlemisega. Viimasest kõnelevad täna popid nn. intellektuaalsed tööriistad, mõtiskles Kristjan Port saates "Portaal".

Keegi ettevõtja Greg McKeown märkis hiljuti Harvardi ülikooli toimetatava ärimaastikku vaatlevas ajakirjas, kuidas edu on paradoksaalselt ebaõnnestumise katalüsaatoriks. Autor tõi allakäigu trepil välja neli astet, nimetades enne allakäiku esimesena eesmärgi selguse faasi. Ehk mida selgem on eesmärk, seda ühesem ja kesksem on pingutus ning järelikult on suurem ka tõenäosus liikuda edu poole. Teiseks sünnitab juhtunud edu juurde uusi võimalusi. Kolmandaks, omades varasemast rohkem uusi võimalusi, hakkavad pingutused tänu alternatiivide rohkusele hajuma, mis õõnestabki esialgse edu aluseks olnud koondatud pingutusega edu kordamise võimalust. Ehk pärast esmast edu rikastunud elu võib röövida uue edu suutlikkuse. Greg McKeown püüab selle skeemi abil seletada edukate järgnevaid ebaõnnestumisi, olgu selleks siis individuaalne tubli teadlane või mõni suurettevõte.

Pannes eri põlvkondade esindajatest McLuhani ja McKeown’i mõtted mänguliselt kokku, oleme tööd innoveerides muutnud muuhulgas kriitilise mõtlemise masina uimaseks ja kaotanud keset tehnoloogilise edu propagandat suutlikkuse koondada järgmise edusammu jaoks vajalikku tragidust. Tulemuseks võiks olla lumpen, nagu seda kirjeldas aastate eest Karl Marx.

Marx tähistas lumpeni sõnaga töölisklassi liikmeid, kes ei jõua oma sotsiaalse rolli teadvustamiseni, mistõttu nad ei loo kunagi midagi sotsiaalselt väärtuslikku ja on seetõttu revolutsioonilise võitluse jaoks kasutud. Seetõttu oli Marx lumpeni peale pahane ja märkis, kuidas mõned osavad valitsejad just sellise inertse massiga manipuleerides säilitavad oma võimu.

Poolteist sajandit hiljem lõhnab lumpen paremini, on moodsamalt riides ega pole kusagile kadunud. McLuhani ja McKeowni mõtted osutavad, kuivõrd tõenäoline on selle sotsiaalse nähtuse juurdekasv. Seetõttu oleks huvitav vaadata, kuidas valitsejad neid oma huvides manipuleerida püüavad. Kuigi järgnev näide pärineb idanaabri juurest, pole keeruline märgata nähtuse laiemat rakendumist.

Lekkinud andmete põhjal esitas Venemaa välisluure teenistus umbes miljoni dollari suuruse tellimuse kolme tarkvaralahenduse arendamiseks. Moodul, mille nimetuseks on „Dispuut“, jälgib sotsiaalmeedias õilmitsevat meelsust, ning püüab kindlaks teha levivate ideede algallikad ja leviku mustrid. Teise tellitava tarkvarapaketi abil organiseeritakse ja juhitakse töö jaoks valitud meediasaadikute võrgustike tegevust.

Selle mooduli nimi on „Monitor-3“. Ning teistest huvitavamaks võib pidada rünnakule viitava „Storm-12“ nime all arendatavat propagandasüsteemi, mis kasutades ära kogutud teadmisi rahvas levivate meelelaadide kujunemisest ja kaasates infolevitajaid, püüavad doseerida sotsiaalmeediasse meelsuse kujundamiseks ja korrigeerimiseks vajalikul moel ja kujul oma propagandat. Tulemuseks on modernsusest õndsad, tehnoloogia poolt kõike lubava vabaduse sõnumist õhkavad massid, kes teevad seda, mida varju jääv kalli käekellaga hiirekliki mees tahab.