Inimaju näiline keerukus ei ole aju “koopia” konstrueerimisele takistuseks, väidab Markram. “Muidugi on aju väga keerukas, kuna sisaldab triljoneid sünapseid, miljardeid närvirakke, miljoneid valke ja tuhandeid geene. Kuid nende koguarv pole siiski lõputu. Tänapäeva tehnoloogia on juba äärmiselt võimalusteküllane ja lubab aju kiiresti pöördprojekteerida.”

Juba olemasolevate võimaluste iseloomustamiseks toob ta näiteks tänapäeva robotid, mis suudavad aju skannida ja kaardistada tuhandeid kordi kiiremini kui inimestest teadlased ja tehnikud, vahendab ScienceDaily.

Veel üks takistus inimaju mudeli loomisele on tõik, et neuroloogia saja-aastase ajaloo vältel on kogutud miljoneid andmekilde ja teadmisi, mida pole kunagi üritatud täies ulatuses kokku panna ja rakendada.

“Tegelikult ei tea mitte keegi, mida kõike me aju kohta juba teame,” nendib Markram. “Mudel võimaldaks kõik need teadmised liita. Pärast seda saaks igaüks katsetada ükskõik millist aju-alast teooriat. Kõige suurem väljakutse on mõista, kuidas ajusisesed elektrilis-magnetilis-keemilised mustrid muunduvad meie tegelikkusetajuks. Me mõtleme, et näeme silmadega, ent tegelikult genereeritakse suurem osa sellest, mida me “näeme”, projektsioonina ajus. Tekib küsimus, mida me tegelikult vaatame, kui näeme midagi, mis on “väljaspool” meid.”

Markrami jaoks on tema uurimisvaldkonna kõige põnevam osa tema laboris viimase 15 aasta jooksul kogutud sadade tuhandete andmekildude koondamine terviklikuks pildiks, mis näitaks, kuidas aju mikroskeem välja näeb.

“Kui me selle esmakordselt sisse lülitasime, hakkas see otsekohe ilmutama mõningaid huvitavaid esilekerkivaid omadusi. See on aga alles algus, sest me teame nüüd, et tehisaju konstrueerimine on võimalik. Teadustöö edenedes õpime tundma inimaju ehituslikke saladusi, mille väljauurimine oli varem mõeldamatu,” ütleb ta.

„Tegelikult rakendab aju ülikeerukate probleemide lahendamisel valikut üsna lihtsaid reegleid, ning nende reeglite ükshaaval väljauurimine on väga kütkestav tegevus. Näiteks oleme üllatusega avastanud lihtsaid konstruktsiooniprintsiipe, mis võimaldavad miljardeil neuroneil omavahel ühendusi luua. Ma usun, et enne ajumudeli lõplikku valmisehitamist saab meile juba selgeks, kuidas aju on ehitatud ja kuidas see töötab.”

Taolise neuroloogiauuringu praktilised võimalused kujunevad tohututeks, selgitab Markram.  “Aju mudel hakkab paiknema võimsas superarvutis ning funktsioneerima iselaadse ühiskondliku hariduse- ja diagnostika-abivahendina. Sedamööda, kuidas teaduslik tööstusrevolutsioon hoogu kogub, genereerime me kasvavas tempos rohkem andmeid kui keegi on võimeline süstematiseerima või ükski arvuti talletama, nii et seda informatsiooni endasse koguvate mudelite loomine on lihtsalt vältimatu. Samuti on mudelite konstrueerimine elementaarselt vajalik selliste probleemide juures nagu umbes kaht miljonit inimest vaevavate ajuhaiguste ravi,” ütleb ta.

„Praegu ei ole sellist ajuhaigust, mille puhul me mõistaksime sajaprotsendiliselt, mis on töötluses — ajusisestes ahelates, neuronites, sünapsides — valesti läinud. Samuti on saavutus tähtis, kui soovime vältida loomkatseid, mida aju-uuringute raames sooritatakse igal aastal miljoneid.”