TEADUSVIDEO | Tõnu Viik: kes oli Eesti arvamusliidrite poolt palju viidatud Heidegger?

 (18)

Eesti arvamusliidrid armastavad sageli tsiteerida Martin Heideggeri (1889-1976) ja tema loomingule viidata. Uurisime Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi direktorilt, professor Tõnu Viigilt, kes oli Heidegger ja mille poolest ta tähtis on.

Martin Heidegger oli üks eelmise sajandi mõjukamaid mõtlejaid ja ka üks kõige populaarsemaid filosoofe. Miks see nii läks? Ma arvan, et see kuidas Heidegger muutis fenomenoloogiat, pöörates selle eksistentsiaalseks küsimuseks inimese maailmas olemise üle ja maailmas olemise viiside kohta, mis oli teravmeelne, sügav ja kõnetav.

Kui me mõtleme näiteks, kuidas Edmund Husserl näiteks oma fenomenoloogiat avas, siis ta mõtles eelkõige ikkagi teadvusele, mis on mingil kummalisel põhjusel suunatud maailmale nii, et probleem ei ole selles, kuidas mina oma peast ja aju seest välja saan ja maailma pääsen vaid tuleb ikka välja, et minu teadvuse kogemuse kõige fundamentaalsem omadus on see, et ma juba näengi asju ja ma juba olengi maailmas ning tajun asju nii, nagu need on. Minu paigutamine teadvusesse oleks just kui abstraktsioon, mida ma saan teha alles pärast seda.

Heidegger võttis sellest mõttest kinni ja paigutas selle mõneti laiemasse konteksti. Ta küsis: „Aga kui inimeseks olemine tähendab seda sama ja olukord on selline, et ma kõige pealt ei otsi iseennast üksi, just kui oma nahapinna alt, vaid vaatan seda, kus ma olen?" Heideggeri jaoks oli küsimus „Kus ma olen?" väga tähtis. Sellele küsimusele vastamine näitab, et me juba oleme, nagu Heidegger ütleb, heidetud maailmasse.

Teisi põhjuseid on ka. Heidegger on erakordselt laia silmaringiga inimene. Ta suudab sünteesida mitmete väga mõjukate filosoofide loomingut, teha seda talle omasel ja originaalsel moel. Eriti tugev on tema vägagi haarav sõnaseade. Ta oskab haaravalt rääkida ning ta oli väga karismaatiline loengupidaja, aga ta oskab ka väga-väga kaasahaaravalt kirjutada. Nii, et ta on suutnud inspireerida väga suurt hulka inimesi ning ka tervet põlvkonda uurijaid ja filosoofe, kes pole teda kunagi näinud, vaid on temaga tuttavad ainult tekstide vahendusel.

Heidegger on üks 20. sajandi mõtlejatest, kes on kirjutanud kõige inspireerivamaid tekste. Inspireerivamaid selle sõna paremas tähenduses.

Kui räägime karismaatilisest isikusest, siis mõtleme justkui kedagi, kes oma erakordse isikuomadusega ning isikliku võluga paistab silma. Ma pole Heideggeriga kohtunud ja ma ei tea, kas tal need omadused olid - võib-olla. Kuid tema tekstid suudavad hingestada ja inspireerida.

Kui me mõtleme Heideggeri haardele, siis ta alustas katoliikliku filosoofina, kes uuris keskaegseid skolastikuid: ta kirjutas oma habilitationsschrifti ja doktoritöö Duns Scotusest. Selleks, et keskaega mõista, pidi ta hästi tundma Aristotelest ja olema tuttav antiikfilosoofiaga. Hiljem pidas Heidegger loenguid Platonist. Üsna vara oma karjääris, juba umbes 1915, ütles Heidegger, et skolastika on jama ning hea keskaegne filosoofia peitub keskaegses müstikas ning ta pöördus ka nende autorite poole. Selle juurde luges ta veel Kierkegaardi ja Tiantaid.

Euroopa filosoofia ajaloo suurimaid paradokse

Veel üks otsustav periood tema elus algas aastal 1919, kui tast sai Edmund Husserli assistent. Ta oli üks nendest, kes aitas Husserlil õppetööd läbi viia. See süsteem tähendab, et professor peab loenguid, kuid ülejäänud suhtluse tudengitega viivad läbi tema doktorandid, kes hindavad nende töid ja annavad tagasisidet. Kuid Husserli assistendid ei teinud ainult seda. Sinna kuulus terve plejaad hiljem kuulsaks saanud inimesi, näiteks Edith Stein, kellega koos Heidegger redigeeris Husserli sisemise ajataju fenomenoloogiat. Selle grupiga koos töötades tekkis see Heidegger, keda me tänapäeval tunneme. Heidegger oli väga sõnakas ja kõlavate seisukohtadega ning omandas peaaegu prohveti-staatuse filosoofide hulgas.

Kui tal aastal 1927 ilmus „Olemine ja aeg", siis see teos lennutas ta saksa filosoofia tuntud inimeste ringi. Sellest peale tegutses ja kirjutas Matrin Heidegger kuulsa inimesena.

Tõsi, see lend ei kestnud kaua, sest juba 1933. aastal võttis ta vastu talle saatuslikuks saanud Freiburgi ülikooli rektori ametikoha ning ühes sellega algas üks vastuolulisemaid paradokse Euroopa filosoofia ajaloos, kus üks suuremaid mõtlejaid oli seotud natsionaalsotsialismiga - viisil, mis me arvame, et ei sobi suurele mõtlejale.

Heidegger avas „Olemise ja aja" küsimusega, kas me saame üldse aru sellest, mis toimub kui me olemise järgi küsime. Ehk mis asi see olemise küsimus üldse on ja mida selle küsimine inimese poolt meile tähendab. Siin näeme me eksistentsiaalset pööret, sest tavaliselt, kui me tõstatame olemise küsimuse, siis me küsime asjade olemise kohta. Euroopa filosoofiast tuntuks saanud substantsiteooria, mille avab Aristoteles ja mille üle arutletakse läbi kogu keskaja ja uusaegne metafüüsika, küsib, kuidas asjad on: mis teeb asjad olevaks või mitteolevaks?

Heideggeril läks see mööda teist teed. Ta küsis: mida tähendab meie jaoks küsimine olemise järele? Ta väitis, et inimene on ainus, kel midagi olemise kohta üldse küsida on. Ta määratleb kõige pealt inimese ühel erilisel moel -inimene on siin olev (Dasein), keegi kes on millegi juures, millegi serval, mingis sündmuses osaleja. Ja see inimene küsibki: mille serval ma olen või milles ma osalen? Kõige tähtsam on see vastus, mis tuleb Husserlist - ma olen maailmas. Ainult mina, kes ma olen maailmas, küsin erinevalt kõikidest teistest olenditest, küsin olemise kohta selles maailmas - mis olemine see niisugune on?

Heidegger vastab sellele küsimusele kirjeldades midagi, mida ta nimetab eksistentsiaalideks või midagi, mida võime nimetada olemise alusstruktuurideks. Selle pärast kutsub ta oma fenomenoloogiat fundamentaalontoloogiaks. Heidegger ütleb nii, et meid iseloomustab oma olemise suhtes alati teatud häälestus.

Näiteks, kui mult küsitakse: „Tere Tõnu, kuidas sul läheb?" ja ma vastan, et hästi, siis ma olen oma olemises juba mingisuguse meeleoluga ja häälestatusega asjade suhtes, mis minuga toimuvad. Sellised häälestused iseloomustavad meid kogu aeg, mõned neist on autentsed ja muudavad meid argiinimesteks või teistega sarnasteks, aga mõned on individualiseerivad. Ja need individualiseerivad häälestuse võimalused on need, mis meile olemise avavad.

Teine olemise struktuur, mis minu maailma iseloomustab, on heidetus. Just see sama, et ma olin maailmas juba enne seda, kui sain mingil hetkel valida, kas ma tahan või ei taha või materiaalne ja mittemateriaalne. Juba toimub minu kehaline eksistents ja minu olemine koos teistega, minu hirmud ja minu rõõmud - see kõik juba käib enne, kui ma alustan küsimist. Kuid vähe sellest, et ma olen heidetud teiste keskele, ma olen juba maailmas ja mul ei ole põhimõtteliselt kogemusetüüpi, kuidas võiks maailmas mitte olla.

Vähe sellest - mulle on selles heidetuses antud ka minu ajalooline saatus. Minu puhul on siin ajalooline etapp selline, et täiskasvanuks sain ma Nõukogude Liidu lõpufaasis, elanud üle Eesti taasiseseisvumise ja alustanud täiskasvanuelu juba iseseisvas Eestis. Ja see määratleb mind nii, et ma ise seda valida ei saanud.

Muidugi võime reisida ja elukohta vahetada, aga ükstapuha kuhu reisida või minna leiame me eest ikka mingisuguse ajaloolise sattumuse, millega me kas suhestume või mitte. Aga me ei saa valida sellest olemisviisist väljaspool olevat olemisviisi, nii, et ma ei taha olla üldse mingisuguse kultuuri osa või mul oleks üldse mingisugune emakeel või ma ei taha, et mul oleks mingisugune ühiskond ümber. Sellist valikut ei ole.

Nii, et osa sellest minu maailmas olemiseviisist tuleneb minevikust ja on antud ning avatud mulle selle heidetuse kaudu.

Teine osa - tuleb välja, et olen kogu aeg suunatud mingisugusele tulevikule. Ma ei piirdu sellega, mis on siin ja praegu, vaid olen justkui alati oma mõtete hoolega, nagu ta ütleb, oma tahtmisega asju korraldada mõni samm endast ja siin ning praegu ees. Ma teen asju, mis peavad valmis saama tulevikus ning selle pärast võtan ennast praegu kokku ja tegelen nendega. Seda tulevikku suunatust, mis võtab tavaliselt hoole vormi. Hoolitsemine peab igal juhul silmas mingit tuleviku hetke, mida rangelt võttes praegu olemas ei ole, kuid mille poole on olemine alati suunatud.

Keel toob asjad minu teadvusesse

Ja võib-olla veel üks olemise alusstruktuur, millele Husserl üldse tähelepanu ei pööranud, oli Heideggeri jaoks, on logos või kõne või keel.

Ta leiab, et me oleme inimestena sellised olendi, kelle jaoks olemine on avatud ainult keeles - tänu keelele, kus ma sõnastan, et ma siin olen ja olemise järgi küsin, ma tegelikult avan need väärtused või need eksistentsiaalid või püüdlused iseenda jaoks.

Mul ei oleks neid asju antud nii, nagu need antud on, kui poleks keelt. Keel on samuti üks maailmas olemise viis. Ma saan asjadest aru keelelise olendina aru ning need avavad end tänu keelelistele nimedele, mida ma oskan asjadele anda. Kui vaatame näiteks väikeseid lapsi, siis me sotsialiseerime neid ikkagi ennekõike keele kaudu. Me õpime neid asju nimetama, nagu näiteks: „Vaata, see siin on lammas."; „See siin on karu."; „See siin on raamat."

Maailm hakkab lapsele avanema tänu nende nimetuste omistamise kaudu. Keel mitte ainult ei süstematiseeri maailma lapse jaoks, vaid keel toob ka asjad minu teadvusesse ja olemisse sellisena, et ükski muu asi seda ei tee.

Üksikud päästvad momendid

Kui me nüüd oleme maailmas selliselt, et oleme siin mingisuguses häälestatuses, mingisugusel viisil ja oleme maailmas nii, et mineviku kaudu võtame me vastu selle, mis saatusena on mulle antud, ja hoole kaudu oleme suunatud tulevikule. Seda kõike tehes üritame endale avada fenomene ja võib-olla ka olemist ennast läbi keele, mis meil jällegi ühe ajaloolise antusena on ette antud.

Kõik kõlab väga hästi, aga ei. Enamuse ajast -nagu me ilmselt ka ilma Heideggerita teame- ei õnnestu meil olemise avatuses elada. Me elame mitte iseendana, vaid „igamehena" (das Man). Me ei unista asjadest mitte selle pärast, et mina ka seda tahaksin, aga ka selle pärast, et kõik minu ümber seda tahavad. Ning ma langen sinna. Me kõik langeme sinna ja elame konformistlikult, nagu teised. Välja arvatud mõned üksikud momendid, milles seisneb päästev, mida ta kirjeldab.

Meid segab elamast iseendana üks meie kõige olulisemaid maailmas olemise viise, mis on elamine koos teistega. Aga ka see keel, mis ei ole alati kaugeltki olemust ja olemist avav, vaid mis võib jutuvadana ka olemist varjata. Enamuse ajast me ju räägime sellest, millest räägivad kõik teised.

Me räägime ajakirjanduslikest uudistest ja poliitikast ning tarbimisvõimalustest. See kõik on Heideggeri arvates keele vale kasutamine ning see pole see, kust olemine end näitama hakkaks.

Olemine hakkab end näitama keele poeetilises kasutuses. Need on teemad, milleni Heidegger jõuab oma elu hilisemal etapil, kus ta leiab, et ainult poeesia avab keeles asjad nii, nagu need argiselt end ei näita ja annab selle kaudu meile kilde olemise kohta. Samuti võib see keelepoeesia kaudu sisendatud meeleolu olla haarav nii, et ta muudab meie argised, poliitilised ja sotsiaalsed meeleolud sellisteks, et me seda olemisküsimust tähele paneme.

Oleme kogu aeg teel surma poole

„Olemises ja ajas" toob ta välja veel ühe meeleolu, mis on tema arvates ebaautentsest jutuvadast väljumiseks oluline. See on äng. Meenutagem, et ta on lugenud Kierkegaardi ning ta võtab viimase ängi mõiste ja võrdleb seda hirmuga ning ütleb, et kui hirmu puhul hirmutab meid alati üks või teine objekt: me kardame asju, mida me oskame nimetada. Sellise eksistentsiaalse ängi puhul ei oska me nimetada seda, mis seda ängi esile kutsub. See on, nagu objektitu meeleolu. Aga just nimelt, selle objektitus viitab Heideggeri järgi olemisele selle kaudu, et ta teeb meist ei miski hoidja. Mingi rahutus on meis veel, mis võib-olla avaneb surma fenomenis. Selle all ei pea Heidegger silmas mitte meie bioloogilist lõppu ega keha funktsioonide lakkamist. Tema mõtleb surmast kui fenomenist, mille poole me kogu aeg teel oleme. Erinevalt loomadest on inimestel võimalus mitte enam maailmas olemas olla. Ka loomad võivad ära surra, kuid nad ei ole sellest teadlikud kui eimise fenomenist, mis võiks eitada kogu maailma tervikut ja olemist ennast. Aga meie oleme.

See on tunne, mida me argiaskeldustes ja jutuvadas kogu aeg alla surume. Kuid ängimeeleolu ja surma avatus, kus olemise mitteolemine meile kuidagi terendub, tänu millele saame hetkiti teadlikuks sellest, et meie maailmas olemine on midagi rohkemat kui vaid argiste asjadega toimetamine.

Ainus jumal on poeesia

Siin võimegi öelda, miks Heidegger niivõrd paljudele inimestele korda läheb. Ta pakub välja ühe viisi elu mõtte leidmiseks, mida meie sekulaarsel ajastul mitte üldsegi lihtne teha pole.

Pärast seda kui jumalad on surnud, siis elule suurt tähendust andvat teemat ei ole keegi peale Heideggeri ja Jean-Paul Sartre'i filosoofiasse sisse tuua.

Iseasi, kas see Heideggeril õnnestub. Tema „Olemine ja aeg" pidi olema kõigest esimene köide ning sissejuhatus teksti, mis need teemad meile lõplikult avab. Kuid teist köidet ei ilmunud ning Heidegger hakkas kirjutama hoopis teistsuguseid tekste, mille poeetiline mõju ja haare on suuremad kui varem ning ta jõudis olukorda, et ainus jumal, kes meid veel päästa võib, ei ilmuta end religioonis, vaid poeesia kaudu.

Ta leidis, et poeet pole mitte see, kes paneb sõnu paberile, vaid keda keel kutsub ennast väljendama ja keele poolt kutsutud väljenduste kaudu räägib meie ajastu olemine nii, nagu see paistab poeetilistes meeleoludes, mis on teistsugused kui argised.

See on õhkõrn elu mõtte leidmise võimalus, kuid see on koht, kus Heidegger on kõnetanud paljusid südameid, sest me tahame, et asjad ja meie olemine nende keskel oleks täidetud mõttega. Selles mõttes on Heidegger konservatiivne mõtleja, kuid tema lahendus on modernistlikult poeetiline.

*Pop(up)teadus on projekt, mille eesmärgiks on teadusliku teadmise populariseerimine ja ühtlasi tutvustada laiemale üldsusele eesti teadlasi, kes on leidnud tunnustuse akadeemilistes ringkondades. Kõik nad on oma eriala eksperdid. Pop(up)teadus on projekt teadusest ning inimestest, kes seda teevad.

Video: Taavi Minnik ja Reti Kokk, toimetas ka Aivar Pau