Suurem osa psühhopaatidest ei ole kurjategijad, vaid elavad lihtsalt tavainimeste seas võrdlemisi tavalisi elusid. Seega, kuidas teada saada, et puutud kokku psühhopaadiga ja kas seda tasuks karta?

Kuigi psühhopaatia diagnoosimiseks on eri mooduseid, on valdav osa teadlastest ühel nõul, et enamasti on psühhopaadid asotsiaalsed ning nende puhul esineb empaatiahäireid, liigset julgust, õelust, impulsiivsust ning teisi egoistlikke iseloomuomadusi. Samas on psühhopaatide puhul täheldatud ka positiivseid iseloomuomadusi, näiteks suurepärast võimet inimesi lugeda ning võimet inimestega vabalt ja probleemideta vestelda.

Esimene võimalus, kuidas inimese psühhopaatia väljendub, on patoloogiline valetamine. Tõenäoliselt valetab psühhopaat igal võimalusel, et peita oma tegelikke eesmärke. Seejuures on ta valede paljastamine keeruline, kuna tihti on neil välja mõeldud väga vettpidavad ja põhjalikud luiskelood.

Tavaliselt on psühhopaatidel ka väga kõrge enesehinnang, mis võib tähendada seda, et ta hakkab sinu enesehinnangut hävitama, et saavutada sinu üle suurem kontroll. Teadlaste hinnangul on olemas isegi spetsiaalne nn Gaslighti tehnika, mille nimi pärineb 1938. aasta näidendist. Sisuliselt tähendab see, et mõjutaja hakkab mõjutatava enesekindlust ja reaalsustaju pettuste, valetamise ja veenmise abil süsteemselt häirima kuni inimene iseendas ja oma tajudes kahtlema hakkab, loovutades kontrolli kellelegi teisele.

Lisaks sellele võivad psühhopaatiale viidata vihased tujud, näägutamine ja ainiti korduvad vestlused. Seda just eriti juhul, kui psühhopaatiliste kalduvustega inimese esmased mõjutamiskatsed läbi kukuvad.

Erinevused peituvad ajus

Ei tasu oodata, et psühhopaat oma käitumist muudab. Uurimused viitavad, et erinevused tavainimeste ja psühhopaatide vahel peituvad nimelt ajuehituses.

USA vanglates läbi viidud katsed näitavad, et psühhopaadid petavad inimesi hea meelega ning ei tunne seejuures mingisugust süütunnet. Teadlased sidusid selle erinevusega inimaju vöökäärus, ajuosas, mille ülesanneteks peetakse näiteks moraalsuse kujunemist ning impulsside ja emotsioonide kontrolli.

Teised uuringud on ka leidnud, et mitmed teised ajupiirkonnad erinevad tavainimestel ja psühhopaatidel samuti. Üks sellistest on näiteks eesajukoor, mis mõjutab isiksuse kujunemist ja planeerimisoskust. Lisaks sellele viitavad teadustöö tulemused, et psühhopaatidel võib ajus olla spetsiaalne "lüliti", mis võimaldab neil oma empaatiavõime soovi või vajaduse korral välja lülitada.

Samuti on viidatud, et psühhopaadid saavad küll oma halbadest tegudest aru, kuid ei saa lihtsalt teistmoodi käituda, isegi kui nad seda sooviks.

Romantilistes suhetes palju probleeme

Värske uuring käsitleb aga seda, kuidas psühhopaadid romantilistes suhetes käituvad. Tihti võib kaaslasel olla keeruline psühhopaadist partnerile pidevalt meele järele olla ning tema seatud üliinimlikke ootusi täita.

Peale selle võib psühhopaadist partner ka tõsiselt probleeme tekitada, näiteks ähvardada kooli- või töökaaslasi või muul viisil oma partnerile sotsiaalsetes olukordades piinlikkust valmistada. Veel üks oluline avastus puudutab seksi - nimelt selgus, et tihti võivad psühhopaadid manipuleerimiseks kasutada ka seksi, kasutades seda oma soovide saavutamiseks.

Täiesti eraldi probleem on psühhopaadiga suhte lõpetamine - tihti võib tunduda, et psühhopaadil on suhte lõppemisest kurb meel, kuid seda seostatakse hoopis rahutusega, et kaotati võimalus teist inimest kontrollida.

Juhul, kui aga psühhopaatiliste kalduvustega partneriga minnakse uuesti kokku, ei tasu muutusi oodata. Tõenäoliselt süüdistatakse kõigis probleemides hoopis teist osapoolt ning lükatakse kogu vastutus ja süü enda õlult ära.

Samas ei tähenda see aga, et ei ole inimesi, kes psühhopaatidega kokku ei sobiks. Mõned inimesed suudavad kõik need negatiivsed omadused välja kannatada ja leppida inimesega sellisena, nagu ta on.