Kas te tahaksite teha teadust või olla teadlane? Esmapilgul tundub see küsimus mõttetu, sest kes seda teadust ikka teevad, kui mitte teadlased. Ometi on asjal nüanss, sest kui küsime, mis on „teaduse tegemine" ning mis on „teadlaseks olemine" ja palume eri vastajatel nendele küsimustele vastata, saame arvatavasti erinevad vastuste read.

Esimese küsimuse vastustes ennustan esmajärjekorras selliseid asju nagu eksperimentide väljamõtlemine, uurimuste läbiviimine, tulemuste leidmine ja artiklites esitamine, avastuste ja/või uute teooriateni jõudmine. Kui teadustöödele antud viited ulatuvad kümnetesse või sadadesse tuhandetesse, on see pigem märk edukast teadusetegemisest (ehkki on ka erandeid).

Teise küsimuse vastustes ennustan rohkem märgatavat sellist nagu tark olemine, üldteadusliku ja valdkonnateabe valdamine, ülikoolis õpetamine, meetodite tundmine, vastava ametikoha omamine, teaduse populariseerimine, teaduseksperdiks olemine jne. Edukas teadlaseks olemine ei eelda ilmtingimata sadu tuhandeid viiteid oma uurimuslikele artiklitele, kuid avalikus ja akadeemilises arvamusruumis peab teadlaseks olemist tähistav staatus isikul olema saavutatud.

Seega väidan, et edukas teaduse tegemine pole täpselt sama, mis on edukas teadlaseks olemine, ehkki kattuvus nende vahel on tuntavalt olemas. (Ühisosaks on teatud tüüpnõuded, ilma milleta ei saa edukaks pidada ei prominentset teaduse tegijat ega imposantset teadlaseks olijat. Nende nõuete kohta vt nt „Teaduspraktika tahud ja toed", TÜ Kirjastus, 2004.)

Võiks arvata, et teadusetegijate tippu mitte jõudnud teadlaseks olijal pole eriti mõju teadust edasi viivatele teadussaavutustele ja seega on nad hoopis vähem väärtuslikud subjektid teadusmaailmas.

Jaan Aru poolt kasutatud teadusliku kullaotsingu analoogia mõttes on tegijad nuggetite leidjad, olijad aga kivikorjajad. Ka tegijate hoiakutes kajastub see mingil määral. Mäletan maailmamainega soome psühhofüsioloogi Risto Näätäneni öeldut, et tema põhimõtteliselt ajakirja toimetajaks ei hakka, sest see on kuldaväärt aja asjatu raiskamine. Vihje siis sellele, et on „päris teadus" ja teadusbürokraatia. Ometi pole see päris nii ja seda tõendab teadlaserolli ootuste ja ülesannete vägagi suur hulk. Tippteadusetegijate saavutused ja nende jõudmine üldsuse ning õppurite teadvusse on võimatu ilma kriitilise massi teadlaseks olijateta. Pädevatel mittetippudel on olulisem mõju kui seda arvata võiks.

Esiteks (1), nad saavad olla ja sageli ongi tipptegijate koolitajateks ja kasvatajateks.

Teiseks (2), nad saavad olla ja tihtipeale ongi suurepärase hädavajaliku lugemisvara -- ülikooliõpikute, käsiraamatute ning ülevaateartiklite -- autoriteks.

Kolmandaks (3), tipptegija ise ei pruugi osata või tahta olla edukas uurimistoetuste taotluste koostaja/esitaja ja/või seadmete muretseja, aga ilma selleta on enamikul teadusaladel teadusetegijate loodetav edu utoopiline.

Neljandaks (4), hea teaduses olija saab olla ja ongi kasulik kriitik, küsimuste esitaja, teadusartikli teksti kvaliteedi tõstja jne. Ilma selleta võib tegijate poolt tegelikult saavutatu jääda märkamata või mõjuta.

Viiendaks (5), pädevate teadlaseks olijate hulgas on palju suurepäraseid artiklite käsikirjade retsensente ning ilma selle obligatoorse teadlaserolli osata oleks olemata kvaliteetne tegijate tulemusi vahendav teaduslooming.

Kuuendaks (6), eelretsenseeritavate teadusajakirjade heaks toimetajaks (kes valib retsensendid ja otsustab käsikirja (mitte)avaldamise) saab olla ka teadlane, kellel pole suuri avastusi ja sadu tuhandeid viiteid tema töödele.

Seitsmendaks (7), esmapilgul olijatunnustega teadlase töödes võib olla oma ajast ees olija ideid, mille aeg alles hiljem saabub. Need eeltoodud seitse on hea teadlaseks-olija tunnused, st iga tunnuse jaoks kehtib omadus „teadlaseks olija tunnus"; tunnuste kategooria on sama, mistõttu kui märki „=" tõlgendada mitte aritmeetiliselt, vaid esseistlikult, pole „1 = 2 = 3 = 4 = 5 = 6 = 7" päris vale.

No ja muidugi, uute „kuldfaktide" ja avastuste otsimine/leidmine numbri 8 all võiks ka siia juurde kuuluda.

Eks teadusega lähemalt tuttavad inimesed või nende kõrval seisjad teavad hästi, et toodud 8-ga asi tavaliselt ei piirdu. Teadlane, olgu siis tegija või olija, teeb ühe palga eest lisaks eeltoodule ka „hingekarjase", kujundaja, finantsisti, administraatori jpm töid. Ja see koorem kokku on üsna raske. See tegevus on nagu Sisyphose töö, kus hetkekski ei tohi seisma jääda. Ka suvepuhkused ja puhkepäevad tuleb ära kasutada. Harvad pole 14 - 17 tunnised töö-ööpäevad.

Mis siis seda leevendab, mis on boonuseks? Esmajärjekorras muidugi valikute akadeemiline vabadus ning loomingulisus käsikäes uudishimu rahuldamise motiiviga, kuid märkida saab muudki. Reglementeerimata tööaeg, loengutevabad 2-3 kuud suvel, võimalus lähetusrahade toel lisaks teaduslikule tegevusele konverentsidel ja välisvisiitidel nautida maailma loodust ja kultuuri. Järgnevad nopitud näited siinkirjutaja teadusreisidelt arvatavasti kõnelevad ise enda eest.

Imekaunis Como järv Põhja-Itaalias, Arezzo Toskaanas, Napoli koos Ischia saare ning Vesuuvi vulkaaniga naabruses, Salzburg Mozarti maja-muuseumiga, Müncheni Max Plancki psühholoogiainstituudis veedetule kaasaandeks Neuschwansteini „muinasjutuloss", Egeuse mere äärne Kusadasi aka antiik-Kreeka Efesos (keerlevate dervišite lõputult pöörlev tantsuetendus markeerimas Herakleitose panta rhei printsiipi).

Muuseumite reas tulevad Alte Pinakothek, Prado, Louvre, Metropolitan, Kyoto Rahvusmuuseum, jmt; etenduste-kontsertide poole pealt lisanduvad kabuki-teater Jaapanis, autentne flamenkotans Madridis, Steppenwolfi kontsert ning tipptasemel vabaõhu blues'ifestival Nashville'is (Grand Ole Opry ja kantrilegendide villad lähiümbruses).

Teadlasele „süllekukkunud" vaatamisväärsuste rida jätkub New York'i pilvelõhkujatemetsas, Washingtonis memoriaalide valgel taustal, Mississipi-äärses Saarineni projekteeritud St. Louis'i Gateway Arch'i („gateway to the West") võlvi all, mis meenutab tohutusuurt McDonaldsi logo kaart, San Francisco kuulsal sillal, Sonora kõrbes Arizonas, kus konverentsi piduliku õhtusöögi melu kindlasti kõik latsutajamaod eemale ajas ja kus õhtuürituse edenedes nii mõnigi ennast kaktuseokkal torgata lasi (päevaste konverentsiküsimuste „torkeid" loodetavasti unustanud olles).

Hämmastanud Suur Kanjon olevat näha ka satelliidilt. Kosmosest paistab ära ka Suur Hiina Müür, mida sai külastatud Pekingis toimunud Ülemaailmse Psühholoogiakongressi ajal (kus tuli esitada kutsutud ettekanne kognitiivpsühholoogia alal.) Selle suurürituse ajal õnnestus näha, kuidas psühholoogiahuviline Hiina tütarlaps ajas toolilt ära Nobeli komitee majanduspreemia laureaadi Daniel Kahnemani, öeldes, et see on minu koht, sest ma juba enne istusin siin. Laureaat siis istuski maha vaibale toolide kõrval.

Mälust kerkivad ka nn Hamleti Kronborgi loss Helsingöris (Shakespeare'i Elsinor), kaljude vahele ehitatud ülisuur soome saun Turu lähistel, mille erineval tasandil asuvad lavad päädisid üsna tulistega lae all (kus Eesti teadlane Soome kolleegidele kohta kätte näitas), kaunis kanjon Tennessees, kus eesti teadur peaaegu oleks paarimeetrisele üle raja siuglevale black snake'ile peale astunud, vaade Fujiyama vulkaanile sujuvalt üle 200 km/t kihutavast rongist, Beaulieu maamõis Black Foresti aladel, Leeds'i loss Kenti krahvkonnas (kus toimuval kõrgharidus- ja teaduspoliitika alasel üritusel sai minister Paul-Eerik Rummo palvel Eestit esindatud), jmt...

Teaduses olemise väikesed mõnud kompensatsiooniks teaduse tegemise missiooni ülipingele.

Ometi, nagu näitab üks hiljutine ameerika teadlaste uurimus, osutub väikelaste motivatsioon asju uurida tugevamaks siis, kui neid ärgitatakse pigem „teadust tegema" kui „teadlane olema". Võib ju ollagi, et lapsesuu on tõe peegel.

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.