TEADUSELU | Rainer Küngas: teadlasena iduettevõttes

 (2)
TEADUSELU | Rainer Küngas: teadlasena iduettevõttes
Rainer KüngasErakogu

Edukas iduettevõte on oma olemuselt sarnane koroonaviirusele: esialgu ei ole keegi ettevõttest kuulnud ning paljas mõte sellest, et ettevõtte arendatud uus toode võiks meie elu kuidagi mõjutada, tundub jabur. Üllatavalt lühikese aja pärast on sama ettevõte aga saanud maailmakuulsaks ja imestatakse pigem selle üle, kui suurel määral on firma suutnud meie igapäevaelu mõjutada.

Kas mäletate veel aega, kui elektriautod sarnanesid maanteemuhkudele, kuid mis oma tagasihoidlikust suurusest hoolimata suutsid ühe laadimisega läbida vaid sada kilomeetrit? Meie suhtumine elektriautodesse muutus peamiselt ühele ettevõttele, mis võttis nõuks hakata tegema ihaldusväärseid elektriautosid. Kas mäletate, et kunagi pidi filme videolaenutusest füüsiliselt laenamas käima? Või et kaugekõnede eest tuli hingehinda maksta, kuni üks ettevõte hakkas pakkuma kõnesid üle interneti?

Idufirmade edulood mõjuvad inspireerivalt. Kes ei tahaks olla osa järgmisest Teslast, Netflixist või Skype'ist? Kes ei tahaks kuuluda tiimi, mis on võtnud eesmärgiks läbi uuenduste maailma paremaks muuta? Teadusmahukas iduettevõttes teadlasena töötades lisandub eelnevale aspektile veel ka võimalus ülikoolis õpitud raamatutarkust päriselus rakendada. Kes suudaks vastu panna, kui sulle pärast ülikooli lõpetamist pakutakse võimalust iduettevõttes tööle hakata?

Mina igatahes ei suutnud. Kõigest paar nädalat pärast doktoridiplomi saamist asusin tööle oma kitsa eriala ühes kõige kirkamalt säravas iduettevõttes. Olin selleks hetkeks juba mitu aastat nende käekäiku kõrvalt jälginud ja proovinud konverentsidel firma juhtidega jutule saada. Firma kasv oli olnud iduettevõtetele kohaselt muinasjutuline: nelja aastaga oli ettevõte jõudnud saja töötajani, pannud püsti tootmisliinid ning jõudnud tootearenduses kolmanda põlvkonna tooteni.

Seotud lood:

Ettevõtte eesmärgiks oli radikaalselt muuta viisi, kuidas me elektrit ja sooja toodame: arendatava seadme abil pidi iga pere seda tegema hakkama oma kodus ning seda põlevkivijaamadest kordades kõrgema kasuteguriga. Pakkusime lahendust kliimakriisile. Firmasiseselt oli meie motoks ühel hetkel "Meie oleme turule minekuks valmis, aga kas turg on meie jaoks valmis?".

Töötasin palju, kõik töötasid. Õhkkond laboris ja koosolekutel oli suurepärane: pea iga nädal tegi keegi meie inseneridest või teadlastest mõne tehnilise läbimurde, tootmismahud kasvasid ning juhtkond maalis meile pilte helgest tulevikust.

Nautisin täiel rinnal seda, et sain ennast rakendada samal teemal, mida ülikoolis nii pikalt õppinud olin. Ülikoolimaailmast igatsesin kõige rohkem teaduslike artiklite kirjutamist ja aega, et esilekerkivaid probleeme sügavuti mõista. Igatsuse kompenseeris teadmine, et minu tööl on praktiline väärtus (keegi erainvestor on nõus mulle teaduse tegemise eest "oma taskust" palka maksma!) ning võimalus laboris tekkinud uuenduslikke ideid patenditaotlusteks vormistada.

Multifilmidest tuntud hetk, kus peategelane alla vaatab ning ootamatult avastab, et on üle kaljuääre jooksnud, saabus umbes kaks aastat pärast minu tööleasumist. Ettevõtte kasv oli veidi aeglustunud (meid oli selleks hetkeks umbes 120), kuid plaanid olid jätkuvalt suured: olime just avanud suure tuliuue labori, õige pea pidi algama järgmise tootmisliini ehitus, meie koostööpartnerid olid meie tehnoloogia oma toodetesse integreerimisel järjest edukamad. Juhtkond alustas ülemaailmset tuuri, et leida järgmiseks arenguetapiks lisaraha. Investoritepoolne huvi oli kuulu järgi suur. Olime põnevil.

Ühel augustikuu hommikul kutsuti aga kõik ettevõtte töötajad umbes tunniajase etteteatamisega suurele koosolekule. Ootamatult selgus, et investorite kaasamise protsess oli läbi kukkunud - keegi ei olnud valmis meisse (vähemalt meie seatud tingimustel) investeerima! Senine põhiinvestor oli aga muutunud kahtlevaks ega soovinud enam rahakotisuud samas tempos paotada. Saime teada, et umbes kuu aja jooksul ettevõte likvideeritakse. Terve kaardimaja vajus ühe hetkega kokku.

Järgnes raske aeg. Ülevad meeleolud olid kadunud: kuigi inimesed käisid tööl edasi, tehti seda justkui inertsist. Igaüks sai nimekirja tööülesannetest, mis tuli kuu aja jooksul ära teha; arendusosakonnas peamiselt selleks, et dokumenteerida juba tehtud tööd, teistes osakondades peamiselt selleks, et selgitada koostööpartneritele tekkinud uut olukorda. Muidu koridorides levinud tehnilise arutelu asemel oli peamiseks jututeemaks kerkinud koondamine ning selle tingimused. Kõik viimistlesid oma CV-sid ja otsisid uusi karjäärivõimalusi, firma töötajate aktiivsus LinkedIN-is kasvas seninägematutesse kõrgustesse.

Ettevõtte viimasel tegevuskuul mõjus kõige rusuvamalt kindlasti üleüldine raske õhkkond ja kolleegide käekäik (kes oli koondamise hetkel kohe-kohe sünnitamas; kel puudus vaid mõni aasta pensionile minekust; kes muretses, et kui ta kohe tööd ei leia, tuleb riigist lahkuda). Kui aga emotsionaalne aspekt kõrvale jätta (mis tol hetkel oli võimatu) ja toimunut üdini ratsionaalse teadlase pilguga vaadata, oli ettevõtte sulgemise kõige suuremaks kahjuks kadumaläinud teadmised. Kuna leivaisa oli kaotanud meie tegevusse usu, muutus suur osa ettevõttes tehtud teadustööst ühe hetkega väärtusetuks. Tohutu hulk teadmisi ja oskusteavet, mis oli talletatud peamiselt inimeste ajudesse (ja muidugi teatud määral ka kirjalikesse aruannetesse), haihtus koos illusiooniga sellest, kuidas meie toode maailma muudab.

Täna toimunule hinnangut andes saan nentida, et päris asjatuks minu ja minu kolleegide toonane higi ja vaev siiski ei osutunud. Väljaarendatud toode elab uues vormis edasi ühe teise ettevõtte arendusprojektis, ettevõttesse asusin tööle ka mina. Samuti jättis sulgemisele läinud idufirma maha suurel hulgal "hõõguvat sütt" (st omavahel tihedalt läbikäivaid kolleege, kes isekeskis poolelijäänud ideesid edasi arendasid), mille baasilt tänaseks on tekkinud terve rida ühemehe-konsultatsioonibüroosid, aga ka üks suurem spin-off ettevõte.

Ettevõttes (ja eriti iduettevõttes) teadlasena töötamine nõuab teadlaselt teatavat riskitaluvust. Kuigi eelpool toodud lugu ei lõppenud soovitud maailmavallutamisega, tuleks teadlaste tööleasumist teadusmahukatesse iduettevõttetesse (või ka tavaettevõtetesse) minu arvates senisest rohkem soosida, sest see aitab muuta meie majandust teaduspõhisemaks. Samuti võiks riigi tasandil mõelda, kuidas iduettevõtte sulgemisel järele jäävat "hõõguvat sütt" rohkem tegudele ärgitada, et vältida teadmuskadu.

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.