TEADUSELU | Marju Raju: minu tekst ei ole mina
Kuidas kirjeldada teadlase tööd? Siin vist pole universaalset vastust. Kui mind töötamas vaadelda, siis peamiselt loen ja kirjutan. Andmete kogumine, eksperimendid või vaatlused võtavad sellega võrreldes vaid vähese aja. Kui kolleegidele ja sõpradele on võimalus ka lihtsalt jutustada oma uuringute tulemustest, siis ülejäänud teadlaskonnaga suhtlemise viis on seotud hea kirjutamisoskusega, mis annaks loomulikult ennekõike objektiivselt ja selgelt edasi teadustöö eesmärgid, meetodi ja tulemused. Kogu objektiivsuse juures on siiski ka teadustekstis oluline keele ilu, elegantsus ja vaimukus.
Teadusteksti kirjutamist tuleb õppida ja harjutada nagu kõiki teisi loovusega seotud oskusi. Õppeprotsessi käigus on normaalne kogeda ka erinevaid emotsioone, millega tuleb õppida toime tulema. Alguses oli väga raske saada oma kallis tekst tagasi täis kommentaarimulle servadel, track changes abil kustutatud ja lisatud sõnadega, ümber tõstetud lõikudega. Motivatsioon läks alla ja tundus nagu käiks iga kommentaar mitte minu teksti, vaid minu isiku pihta. Ma pidin end teadlikult harjutama mõttega, et minu kirjutatud tekst ei ole mina ja keegi ei arva minust midagi halvasti isegi siis, kui olen kirjutanud mitte kõige ladusama lause ja pannud komad valesse kohta. Sama põhimõtet rakendatakse ka muusikutel esinemisärevusega toimetulekuks - esinemine (kuigi seal on „endast antud kõik") ei võrdu esitajaga ja võimalikud eksimused (näiteks vale noodi mängimine) ei laiene isiksusele. Mind on kirjutama (ja tekste kriitikale vastavalt ümber kirjutama) õppida aidanud mõned põhimõtted.
Esimene mustand on alati ebatäiuslik esimene mustand. Ed Sheeran tõi oma 2018. a dokumentaalfilmis "Songwriter" hea võrdluse, et kui ta hakkas laule kirjutama, siis alguses oli tunne nagu oleks lahti keeratud pikalt kasutamata olnud kraan, mis purtsatab suure survega kõigepealt igasugu sodi ja roostet, kahtlase lõhna ja värviga vedelikku. Aga kui lasta veel voolata, siis ajapikku stabiliseerub joa tugevus ja vesi muutub selgeks, värskendavaks ja heaks. Tekstidega, sealhulgas teadustekstidega on samuti. Esimene purtsatus tuleb ära kannatada, oodata selginemist. Väga vajalik on sodi välja saada, et see ei jääks saastama hilisemat protsessi. See kraani analoog sobib minu meelest nii ühe kirjutise piires kui ka kirjutajana arenedes pikas perspektiivis. Tuleb teadlikult aduda, et eri faasides olevad tekstid on erineva kvaliteediga ja algus on ikka ja alati veidi sodine.
Pole vaja liiga palju targutada. Üks suuri õppetunde on see, et lugeja (ka kolleeg teadlane või ajakirja peatoimetaja) tahab tegelikult lugeda seda, mida ta juba teab. Lugejal on alati tore saada juba oma olemasolevatele teadmistele kinnitust. Seega tuleks teadlikult jälgida, et uut informatsiooni ei oleks liiga palju. Ehk siis polegi mõtet kirjutada ära "kogu maailma tarkust" teema kohta. Üks levinumaid kommentaare minu teadustekstidele on olnud see, et fookus läheb käest, liiga palju infot, liiga kauged seosed, liialt laialivalguvad uurimisküsimused. Üks mu kaasautor ütles kord sellise tarkusetera: „Hoia tekst lihtne, kui milleski kahtled, jäta see välja" (ta ütles seda inglise keeles, kus see riimub ja jääb paremini meelde: When in doubt, leave it out). Ja tõmbas sissejuhatusest maha terve lõigu, sh kaks viidet, kaks pikka artiklit, mis ma olin läbi närinud, sest tema arvates olid sealt leitud seosed meie teemaga veidi liiga kauged. Ega teadusartikkel polegi koolireferaat, kus on ette antud kasutatavate teoste arv (mida rohkem, seda parem). Tahe näidata end tubli õpilasena, kellel on kõik loetud, vähendas mu teksti väärtust, see oli kohmakas ja seetõttu ka igav.
Hoia mõtet, mitte mõnda kindlat sõna või lauset. Ka objektiivse kirjelduse puhul on võimalik valida erinevaid sõnu. Pole mõtet lihtsalt põhimõtte pärast kinnistuda mõne sõna või lause külge, isegi kui see tundub maailma parima ja vaimukamana (aga on tihtipeale kirjutatud kell kolm öösel, kui kogu maailm tundub teistsugune ja taju juba ebaadekvaatne).
Otsi üles positiivne. On tõsi, et ainult üks negatiivne kommentaar võib varjutada kümme kiitust, aga mõnikord ei oska isegi tähele panna positiivseid hinnanguid, sest mõte jääb kohe kinni kriitilisemale osale. Minu kogemus on ka see, et positiivne öeldakse ära üsna lühidalt retsensiooni alguses, samas kui kriitika puhul kulutatakse rohkem täheruumi ja lugemist lõpetades võib ilus algus juba ununenud olla.
Võimalusel vestle oma kriitikutega. Kirjalik suhtlemine erineb alati sellest, kuidas inimesed end päris elus väljendavad. Paber kannatavat kõike, aga silmast-silma vestluses tehakse võib-olla rohkem kaalutletud otsuseid, kas ja kuidas midagi öelda (sest mõnikord on retsensendid ka põhjendamatult kriitilised ja norivad). Samuti saab vestluses kiiremini selgust, kas tekstist on saadud üldse õigesti aru. Paraku võib ka seda võib juhtuda, et teksti mõte on kaduma läinud mitte halvasti valitud sõnastuse, vaid hoopis lugeja tähelepanu hajumise tõttu.
Anna tekstile aega. Tähtajad on alati kukil, aga on hea tekitada pisuke ajaline distants esimese mustandi kirjutamise, selle toimetamise ja teksti esitamise vahele. Kuigi "mina ei ole minu tekst," siis kirjutamise protsess on ikkagi väga isiklik ja kaasahaarav. Olles teksti kirjutamises liiga sees, muutub ka taju adekvaatsus. Võid olla enda vastu liiga karm ja kergekäeliselt tegelikult häid lauseid kustutama asuda või vastupidi, tunduda endale hetkes tõelise geeniusena, mis päeva pärast osutub siiski roosteseks veeks.
Täiuslikkus on võimatu. Mõni ortograafiaviga jääb alati sisse. Absoluutselt kõigil.
"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.
