Teaduselu: maailmameistrivõistlused rööprähklemises võidaks ilmselt mõni teadlane

 (2)
Teaduselu: maailmameistrivõistlused rööprähklemises võidaks ilmselt mõni teadlane
Erakogu

Minu karjäärivaliku määras suuresti ära keskkooli bioloogiatund, milles oli juttu rakkudest, DNAst ja sellest, kuidas DNA avaldumine määrab ära raku omadused ja seeläbi tema võimalikud rollid organismis.

Teema vaimustas mind sügavalt ning kujutasin end koheselt ette nokitsemas DNA saladuste kallal kusagil laboris. See kujutluspilt meeldis mulle sedavõrd, et seadsin endale eesmärgiks sooritada

keskkooli bioloogia lõpueksam võimalikult edukalt ning asuda õppima geenitehnoloogia eriala. Edasine on juba ajalugu.

Tänaseks on aega möödunud ja selgunud kaks tõde: biotehnoloogia ja selles toimuv kiire areng pakub mulle endiselt vaimustust ning et minu ettekujutus teadlase elust oli lootusetult ühekülgne. Teadlaseks kujunemise teekond hõlmab väga erinevate oskuste ja omaduste arendamist, mis esmapilgul üldse omavahel kokku ei tundu sobivat.

Ülikooli esimestel aastatel eeldatakse tudengilt head õppimisvõimet: see osa on suhteliselt lihtne, kuna kool on juba noort inimest selles oskuses kõvasti drillinud. Eksperimentaalteaduses selgub aga peagi, et oluline on ka võime teha käelist tööd, sealjuures eksimatu süvenemisvõime ja sageli ka osavusega.

Laboritöö protokollid võivad olla päevi pikad. Unustades tuubi pipeteerida mõne reaktsiooni koostisosa, mis on väliselt nagu kõik mitukümmend ülejäänut, võib katse kas täiesti ebaõnnestuda või saadud tulemus olla vale.

Seotud lood:

DNA paljundamist ilma nukleotiidide tuubi lisamiseta võiks näiteks võrrelda maja ehitamisega, ainult et ilma ehitusmaterjalideta. Või kui valada geeli püstiste klaaside vahele, aga unustada tarretumisprotsessi eest vastutav kemikaal, on suurepärane võimalus kõigepealt ahastades jälgida, kuidas pudelitäis vedelikku voolab klaaside vahelt lauale, toolile, seina vahele ja laborijalanõudesse ning seejärel kulutada ülejäänud eksperimendi tegemiseks planeeritud aeg koristamisele.

Eksperimendid põhinevad hüpoteesil, mis ei pruugi pidada paika. Ehk siis isegi ilmeksimatu ja korduvate katsete abil ei pruugita saada oodatud tulemust. Seetõttu saab tugeva tõuke ka tudengi probleemilahendusoskus: süvenetakse avaldatud teaduskirjandusse, kõrvutatakse loetut oma katse tulemustega ja luuakse uued hüpoteesid.

Kui eksperimentaaltöö on lõpuks andnud põneva tulemuse, on järgmiseks eesmärgiks see kõrvalseisjale üheselt ja arusaadavalt esitada. Tihti selgub, et see mis on tudengi ja võib-olla ka juhendaja peas, ei jõua üldse lihtsasti paberile. Nimelt on rakubioloogia meetodid kaudsed: meil ei ole võimalik minna rakku sisse ringi vaatama. Peame veenma teisi, et laboris kasutatud meetodid tõesti näitavad seda bioloogilist tõde, mida väidame. Teadusliku eneseväljendusoskuse lihvimine võtab aastaid ka kõige kergema sulega teadlasehakatisel. Nende aastate jooksul vormuvad artiklid teadusajakirjandusse ning ülikooli lõputöödesse.

Kui silmapaistvaid teadustulemusi on kogunenud piisavalt, võtab teadlane üle projektijuhi rolli: projektide kirjutamine, juhtimine, rahvusvaheliste koostööde koordineerimine ning aruandlus finantsallikale on uued tegevused, mis samuti ei tule iseenesest. Üha kasvavas konkurentsis on realistlik, et noorteadlane kirjutab ligi paarkümmend rahastustaotlust enne, kui saab esimese positiivse vastuse. Seega on tagasilöökidega leppimine teadusmaailmas ellujäämiseks absoluutselt oluline omadus. Paljud iseseisvunud teadlased liiguvad ülikoolides veel professuuri, mis eeldab juhendamise, õppetöö arendamise ja läbiviimise ning teadusmeeskonna värbamise ülesandeid. Lisandub nõuandev roll hindamisnõukogudes ja riiklikes komisjonides.

Käes on lõpuks etapp, mil kõik pusletükid omavahel ühenduvad ja selgub arusaam, miks kõike eelnevat päriselt vaja on.

Nüüd edasi on vaja rakendada kõiki õpitud oskusi korraga või delegeerida need hea meeskonna olemasolul allapoole. Kui korraldataks maailmameistrivõistlusi rööprähklemises, siis ilmselt võidaks selle mõni teadlane. Enamikel päevadel jõuan ka mina tegeleda DNA avaldumise küsimustega mõnes pisikeses rakus ainult oma mõtetes.

Lisaks mitmekülgsetele omadustele, mida teadlaseks kasvamine korduvalt proovile paneb, on igal teadlasel unikaalne teadustöö taust. Näiteks toon iseennast. Olen igas kõrghariduse astmes teinud teadustööd erineva molekulaarbioloogia valdkonna laboris: kui esimesed käeharjutused möödusid viroloogia laboris, siis magistrantuuri katsed sooritasin neurobioloogias ja doktorikraadi kaitsesin reproduktiivbioloogias.

Minus kujunes sügavam huvi, kuidas rakk tunnetab enda ümbritsevat keskkonda ning kuidas ta selle keskkonna ning läheduses paiknevate rakkudega suhtleb - see on aluseks iga organi toimimisele. Minu õpingutega samal ajal on toimunud meeletult kiire areng suuremahulisi andmeid tekitavates tehnoloogiates, mis lihtsamalt öelduna võimaldavad tuvastada ja analüüsida kõiki rakus avalduvaid geene üheaegselt ning veel igas üksikus rakus eraldi.

Need arengud on sundinud mind bioinformaatika õpingutele Euroopa tippkeskustes, sest pädevate andmeanalüüsi oskustega spetsialiste suuremahuliste andmete hulga plahvatusliku kasvuga piisavalt kiiresti kaasa ei tulnud. Minu akadeemilises karjääris on olnud ka mõned pausid, mil töötasin erakliinikus bioloog-embrüoloogina ja Tervise Arengu Instituudis projektijuhina. Olen seega kogenud erinevaid juhtimisstiile ja meeskonnadünaamikat.

Olles veel endiselt noorteadlase kategoorias ehk siis teadlaskarjääri mõistes suhteliselt varajases etapis, märkan juba praegu, et minu tausta ja oskustega inimesi, kellel on täpselt samasugune ekspertiis, Eestis eriti ei leidugi. Ja täpselt sama võin öelda ka kõigi teiste aktiivsete teadlaste kohta. Igaühel on oma tee ja oma lugu ning iga teadlane on selles mõttes unikaalne justkui ükssarvik.

Minu tee on mind viinud kokku fantastiliste teadlastega Eestis, Euroopas ja ka väljaspool. Koostöös nende inimestega vaimustab mind liikumapanev jõud ja sünergia, mis tekib just meie erinevate kompetentside ühendamisel.

Mul on kahju, et kõikide eelkirjeldatud Ameerika mägede laadse teekonna läbinud teadlaste ideed ei leia rahastust. Samas ma mõistan, et riigieelarve pole kummist. Küll aga julgustan ma nii era- kui riigisektorit julgemalt vaatama teadlaskonnast välja kasvanud spetsialistide poole ning mitte pelgama neid rakendada oma meeskondades.

Olen veendunud, et akadeemilise karjääriga inimestel on väga mitmekülgsed oskused ning hämmastav omadus neid ühendada millegi uue tarbeks. Ja teistele noorteadlastele soovin ma jätkuvat enesekindlust vaadata ka kastist välja, olenemata sellest, kuhu tee meid edasi viib - ikkagi ükssarvikud!

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.