Minuga on ühel korral juhtunud nii, et loengu lõppedes kajas auditooriumis spontaanne aplaus. Tunne oli kui rokkstaaril ja positiivne emotsioon kestis terve nädala. Nii peavad end ilmselt tundma need muusikud, kelle laulusõnu publik peast teab ja kelle kontsertidel rahvas lava ees näppe viskab. Ainult, et mina saan eksami ajal oma loengute sõnade teadmist veel kontrollida ka.

Eks ta natuke nagu narkootikum on - pärast õnnestunud loengut valdav endorfiinide laine tekitab sõltuvust ning igal õppeaastal sunnib loengu materjale, tehnikaid ja lähenemisnurki üha paremaks muutma. Võtmeküsimuseks on teoreetilise ja praktilise teadmise ühildamine. Nii kogusin, pesin ja kuivatasin kodus pikka aega mitmesuguseid toidupakendeid, et erinevate plastiku tüüpide kohta oleks kõik näited olemas. Läksin loengusse suurte pampudega, justkui otsiks pakendikonteinerit, kallasin keset ruumi oma jäätisepaberid lauale ja kaevusin sinna sisse. Pärast külastasime ka tehast, kust need kõik pärinesid.

Juhtub ka ebaõnnestumisi. Juhtub, et loengu ettevalmistamine on jäänud eelmisesse öösse ja auditooriumi ees pole ise ka kindel, kas räägitud jutt ikka tõele vastab; või ei leia viimasel hetkel õppehoonesse saabudes parkimiskohta, jääd loengusse hiljaks ja kõige lõpuks ei ühildu veel tehnika ka. Üldiselt leiab väljapääsu pea igast olukorrast: kaheldavad faktid saab järgmiseks loenguks üle kontrollida ja ei takista isegi luumurrud - olen andnud loengut ka kargu ja kipsis jalaga.

Suur osa ülikoolides antavatest ainetest loetakse erialateadlaste poolt, eriti reaalteadustes - täiskohaga lektoreid on pigem vähem ja loengu andmine on üks teadlase töö osa. Mõistlik ju tegelikult, sest kes muu kui tegevteadlane on kõige paremini kursis valdkonnas toimuva, uute teadussaavutuste ja suundadega. Julgen öelda, et valdav enamus teadlasi teeb seda tööd hingega ja hästi, kuid leidub ka selliseid, kelle jaoks loengute andmine on tüütu kohustus. Kahjuks mäletan seda viimast gruppi lektoritest oma ülikooliaastatest veel liigagi hästi - nii et ei maksa loota, et loengutega lati alt läbi jooksmine tudengitele märkamata jääb.

Lisaks loengutele - võiks öelda, et justkui õppetöö edasiarendusena - toimub ka tudengite lõputööde juhendamine. See on omajagu personaalsem protsess - natuke nagu paariaastase lepingulise töö võtmine, kus nii tudengi kui juhendaja poolt on tegemist riskantse ettevõtmisega. Kui tudeng saab endale kehva juhendaja, võib see halvemal juhul tähendada riskimist edasise (teadus)karjääriga; kui teadlane saab endale laisa tudengi, läheb kogu protsessi peale raisku suurel hulgal närve ja energiat. Kui aga kõik õnnestub, siis võib juhtuda uskumatuid win-win olukordasid, kus lihtne bakalaureusetöö teema valik võib viia elupõlise koostöö ja sõpruseni. Üldiselt on nii (soovitusena tudengitele või nii), et ideaalset juhendajat pole: kõigil on omad tugevad ja nõrgad küljed - oskaja inimene õpib neist mõlemast ja leiab viisi, kuidas kogemusest maksimumi võtta (olgu selleks kasvõi ebaõnnestumise tunnistamine ja juhendaja vahetamine).

Õppejõu ja tudengi vahelised suhted on värvikas teema. Olen kohanud õppejõude, kes nõuavad eranditult „teietamist" ja e-kirjade alustamist pöördumisega „Dr Õppejõud", samas kui leidub ka vastandeid. Mina naudin väga ühte kindlat hetke - see on suht hästi tabatav hetk, tavaliselt aine kolmandas-neljandas loengus, tavaliselt mõne spontaanse arutelu ajal - mil ma tajun, et tudengid on mind omaks võtnud, on tekkinud sundimatu, tuttavlik ja usaldav õhkkond, mis loob toreda meeskonna- ja ühtsustunde. See aitab palju kaasa nii õppimisele kui õpetamisele ja võimaldab piltlikult öeldes õppejõul palju rahulikumalt hingata - sest on teada, et mind on omaks võetud.

Ühel avaliku esinemise koolitusel öeldi kunagi:„Kui sa lähed esinema-kõnelema ilma ärevuseta, lavahirmuta, siis pole see sinu jaoks". Ole sa nii hästi ettevalmistunud kui tahes, väike sabin on auditooriumi ette astudes ka elupõlistel lektoritel ja see tuleb soovist hästi esineda. Seesama sabin paneb loengu ettevalmistamisel pingutama ja aitab loengut andes keskenduda - see on seesama adrenaliinipuhang, millele järgneb loengu lõppedes loodetavasti ka rahuolutunne. Nii nagu tippsportlasel võistluse stardis või rokkstaaril kontserdil enne lavale astumist.

Kes on siis see müstiline „hea õppejõud", kelle jaoks kõik see eelnev jutt kehtib... Vot seda tahaks tudengitelt teada saada. Üliõpilased, andke tagasisidet! Te panete meie silmad särama neid lugedes. Mõnikord vast poetame pisara ka, aga see on seda väärt.

Kokkuvõtvalt võikski vast öelda, et kui loengusarja alguses hingab lektor sügavalt sisse ja suleb silmad, sest „jälle on see kõik algamas", siis heal õppejõul lõpeb loengute periood sassis juuste, kohvimürgituse ja käheda häälega, lääbakil kirjutuslaua taga, õhates: „Oli see alles sõit!"

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.