Ma ei tea ühtki tipptasemel teadlast, kes poleks mingis etapis tundnud fanaatilist huvi oma uurimisobjekti vastu. See võimaldab ennast eesmärgile pühendada ja annab jõudu, et midagi järjest uurida vähemalt kolm-neli aastat - tavapärane ühe konkreetse projekti eluiga planeerimisest kuni andmete avaldamiseni. Seetõttu sobivad teadusesse ka sportlased, kes on õppinud aastaid eesmärgi nimel pingutama.

Püsivus ja järjepidevus on seotud keskendumisvõimega, mis on arendatavad, ja ilmnevad sageli alles doktorantuuris. Keskendumist pärsivad märkimisväärselt sotsiaalmeedia ja üldine nutikeskkond, kus infot ja sõnumeid tuleb iga mõne minuti järel. Et paremini keskenduda, loobusin aktiivsest sotsiaalmeediast nagu Facebook, ning vaatan oma sõnumeid ja e-posti paari tunni tagant.

Tippteadlased ei ole tingimata geeniused, aga vaja on piisavalt loovat ja loogilist mõtlemist, et iseseisvalt hüpoteese püstitada, seoseid leida ja neid interpreteerida. Keskkooli medaliga või ülikooli cum laude lõpetamine seostuvad nõrgalt teadlase edukusega. Need on pigem õpitud teadmiste ja kohusetunde näitajad. Ise olin nelja-viieline nii gümnaasiumis kui ka ülikoolis, ent seejuures kasutasin ka keelatud võtteid väheoluliste ainete sooritamisel.

Kuigi mul tekkis tugev huvi seente vastu juba kuue-aastase poisina, olin Tartu Ülikooli astudes ikka väga kahtlev, kas mükoloogi- või bioloogiamet end tulevikus ära tasub. Seetõttu hoidsin mükoloogisuunda jokkerina tagataskus ja tahtsin näha, mida kujutavad endast kõlavate nimedega erialad rakendusökoloogia ja biotehnoloogia, millest mul oli veel vähem aimdust. Pettusin, kui selgus, et esimene neist tähendab taimelehtede mõõtmist ja teine laboris pipeteerimist mõne doktorandi teadusprojekti või koguni professori äriprojekti heaks.

Teadusteel on vaja üksjagu õnne, et sattuda õigele rajale ja tugevasse teadusrühma. Minul vedas, sest sattusin uuendusmeelsesse keskkonda ja mulle anti läbi hammustamiseks teema, mis oli 2000-ndate alguses maailmas tehniliselt väga innovaatiline (seente määramine puujuurtelt ja mullast DNA sekveneerimise põhjal).

Magistrantuuris pingutasin kõvasti ja sain selle töö põhjal oma esimese eelretsenseeritud teadusartikli mainekas erialases ajakirjas. Mäletan selgelt, et kirjutamisprotsess võttis aega üle poole aasta ja kirusin kaasautoreid vähese abi eest teadusteksti koostamisel. Seetõttu üritan praegu oma tudengeid kirjutamisel rohkem abistada tingimusel, et nad oma tüüpvigadest õppust võtavad. Oleme ju kogu töörühmaga ühes paadis ja on halb, kui kellelegi tuleb peale masendus või käegalöömise tunne. Loodan, et see aitab neil paremini kogu protsessi selgeks saada, sest teaduslik eneseväljendamine on üks kõige vajalikumaid tippteadlase oskuseid.

Oma uurimustöö kirjalik esitamine läbi eelretsenseerimise protsessi on teaduse alus. Enese efektiivseks väljendamiseks inglise keeles tuleb paratamatult hakata inglise keeles ka mõtlema, algul end selleks sundides.

Tippteadlase kujunemine saab tavaliselt alguse juba doktorantuuris. Uurimustöö aega tuleb tõhusalt kasutada, sest neli aastat doktorantuuri tundub algul terve igavik, ent enamikule kipub sellest lõpuks ikkagi jääma väheseks. Näen, et segavaks asjaoluks on ka doktorantidele mõeldud suur kursuste arv, mis pahatihti killustavad tööpäeva. Teaduskirjandust tuleks lugeda nii palju kui võimalik, sest see avardab silmaringi nii eriala-siseselt kui ka laiemalt. Leian, et doktorandid ja teadlased peaksid keskmiselt lugema vähemalt ühe artikli päevas, algul teemaga tutvudes kindlasti rohkemgi. Soovitan pidada ka loetud artiklitest andmebaasi, milleks on mitmeid võimalusi. Ise hakkasin juba bakalaureuseõpingute lõpus süstemaatiliselt täitma Exceli tabelit koos standardiseeritud viidete ja teemade kaupa lühikokkuvõtetega.

Nüüd, 20 aastat hiljem, on selles üle 8000 kirje. Praegu on selleks välja töötatud palju sobivam tarkvara. Oma eriala artikleid ma ei loe otsast lõpuni, vaid pööran erilist tähelepanu autoritele, töö eesmärkidele-hüpoteesidele, tulemustele, joonistele ja diskussiooni lõpuosas olevale enesekriitikale ning järeldustele. Rohkem kui aastavanuste tööde puhul vaatan Google Scholarist ka viidete arvu, mis näitab töö suhtelist kaalukust.

Õpingute ajal ja pärast doktorantuuri lõppu tuleks käia välismaa teaduslaborites vahetusüliõpilasena või järeldoktorina. Need on ühed parimad võimalused arendada teadusalast koostööd ja eemalduda oma juhendaja teadustemaatikast, et alustada järeldoktorantuurist tagasi tulles omaenda suunaga. Paljud minu tuttavad on jäänud välismaale ka pikemaks ajaks, aga nendel on kolmekümnendate eluaastate lõpus Eestisse väga keeruline naasta ning professorikohani välismaal jõuavad üksikud. Naasmise parimas eas teadlastele teeb keeruliseks see, et Eestis katab mingit eriala enamasti vaid üksainus ülikool.

Kui see eriala on juba kaetud asise teadlasega, siis puudub ülikoolil ka huvi ning rahaline võimalus avada teine sarnane professorikoht. Niisamuti on 5-15 aastat pärast doktoritöö kaitsmist väga keeruline hankida teadusraha, sest tuleb võistelda mitmekümne-aastase staažiga professoritega.

Enamikel erialadel on Eestis kindlasti võimalik teha maailma tipptasemel teadust. Loevad ideed ja nende teostus; samas tundub, et teadlastel mainekatest ülikoolidest nagu Harvard, Cambridge Stanford ja Johns Hopkins on siiski lihtsam avaldada oma teadustööd maailma tippajakirjades. Veetsin kokku ligi aasta oma õpingute ajal erinevates välismaa ülikoolides ja tegin teistel kontinentidel välitöid.

Mulle ei sobinud pikk eemalolek perekonnast ja tuttavatest, mistõttu ma ei otsinud aktiivselt ka järeldoktori kohta välismaal. Praegusel ajal on see üsnagi erandlik ja võib oluliselt takistada teaduskarjääri. Lühikesed viibimised tipptasemel välislaborites annavad hea võimaluse nähtu põhjal vaadata üle oma töökorraldus ja laborikord ning võtta kiiresti üle uued meetodid. Minu töörühma külastavad seetõttu väga paljud kolleegid ja doktorandid kõikjalt maailmast.

Teadlase ja asutuste edukust vaadatakse sageli artiklite ja nende viitamiste arvu järgi. Kiireks automatiseeritud hindamiseks on paremat süsteemi keeruline välja mõelda, ent artiklite/viidete arv tuleks kaaluda autori positsiooniga, kus esimene, teine ja viimane (tavaliselt projektijuht) omaksid suuremat mõju.

Praegune süsteem soosib suurtes rahvusvahelistes töörühmades osalejaid, kus kamba peale toodetakse kümneid paljude autoritega artikleid, mis üksteist viitavad. Tippteadlane peab arvestama teaduse hindamise süsteemi iseärasustega, kuna seda süsteemi kasutavad ka projektide retsensendid ja rahastajad. Tasub mõelda ka ülevaate-artiklite avaldamisele, sest neid viidatakse tavaliselt rohkem. Ülevaate-artiklite edukust aitavad kindlasti suurendada tipptegijatest kaasautorid. Tuntust aitavad oluliselt suurendada ka teaduslikud konverentsid, mis on ideaalsed sündmused oma tööd ja iseennast suuliselt tutvustada. Uued kontaktid on eriti olulised noortele teadlastele, millest võib teinekord alguse saada järgmine teaduskoostöö või järeldoktori tööots.

Teaduse tipus olles torkab silma üks huvitav paradoks. Kui algul tuleb vähemalt kümme aastat kõvasti pingutada, et tippu jõuda, siis seal olles võib end näiliselt lõdvaks lasta, sest põnevaid koostööpakkumisi tuleb rohkem, kui on jõudu neid vastu võtta või end nendega süvitsi kurssi viia. Väga palju tuleb pakkumisi kõiksugu ülevaate-artiklite ja kaasautorlusega artiklite kirjutamiseks, ent peab olema ettevaatlik, et vältida osalust viletsa kvaliteediga või plagiaadimaigulises töös.

Tänapäeva tipptasemel teadustöö käib suurtes töörühmades, kus on mitu järeldoktorit, doktorandid ja magistrandid. See eeldab, et tippteadlane kui töörühma juht tagab teadustöö rahastamise. Eestis väljaantavad teadusgrandid katavad kuni nelja teadustöötaja palga. Suure töörühma ülalpidamiseks tuleb seetõttu kombineerida mitmete projektide rahaallikaid ning pidevalt kirjutada uusi taotlusi, et rahavoog oleks pidev ja töörühma liikmed tunneksid end turvaliselt.

See võib sageli riivata rahastajate nõudmist, et sarnase tegevuse jaoks ei või olla mitut allikat. Vaid üksikutel juhtivteadlastel on piisavalt projektiraha, et palgata endale administraator või sekretär. Vastasel korral peab administreerimisega tegelema töörühma juht ise, kuigi tema sellealane võimekus võib olla üsna madal. Minu jaoks on projektide aruandlus jaburaim osa tööst, mis jääb seetõttu sageli viimaseks ning tuleb tihti hambad ristis ümber teha. Leian, et teaduse rahastamises on liiga palju kontrollimist ja tõestamist, et ei varasta, väärkasuta ega raiska maksumaksja raha.

Sageli ei jää taotluste, administratiivtöö ja õppetöö kõrvalt aega kirjanduse lugemiseks ega ise teadustöö tegemiseks. Kuna enamiku tööst teevad doktorandid ja järeldoktorid, on tippteadlase peamine oht stagneeruda ja otsesest teadustööst võõrduda. See võib avalduda mahajäämuses metoodika osas, vigade mitteavastamises ja raskustes tulemuste interpreteerimisel teaduse eesliini tasemel. Niimoodi algab tavaliselt tee tipust alla - õigemini tipp nihkub eest ära. Sellest hoidumiseks ei tohi sattuda eelkirjeldatud mugavustsooni lõksu ning tuleb osaleda kõigi takistuste kiuste ka ise aktiivselt teadustöö kõikides etappides. Kuna tippteadlase töö on enamasti istuv ja vaimselt kurnav, olekski ütlus „terves kehas terve vaim" justkui teadlastele mõeldud.

Gümnasistidele ja bakalaureuseõppe tudengitele tundub teadlasekarjäär midagi suurt ja kauget, millest pole üldjuhul head ettekujutust. Seetõttu enamik ülikooli astuvatest noortest ei tea täpselt, mida pärast ülikooli edasi teha, ja doktorantuuri või teadlaskarjääri peale mõtlevad üksikud. Nutikatele noortele, kes pärast lõputöö kaitsmist ei suuda valida akadeemilise ja muu töö vahel, soovitan astuda doktorantuuri, sest selle käigus saab selgeks teadlaskarjääri sobivus - kas on piisavalt sihikindlust, fanatismi ja ambitsiooni.

Doktorantuur pole ka teiste jaoks kaotatud aeg, sest selle jooksul saadakse väga põhjalik erialane haridus koos oskusega küsimusi püstitada, neid lahendada ja tulemusi interpreteerida. Järjest enam hinnatakse doktorikraadi ja doktorantuuri jooksul omandatud oskusi avalikus ja erasektoris. Need, kes soovivad teadusesse jääda, peaksid püstitama oma eesmärgid teadlasena kümneks aastaks, sest keskmiselt nii kaua võtab tippu jõudmine aega.

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.