TEADUSELU | Kuidas ma granti küsimas käisin
Mul paluti oodata suure puidust ukse taga. Käisin siiski vetsus ära. Siis tuli juba keegi järgmine korraldusmeeskonnast, rääkis asjad üle - et laserpointer on kilekotis ja peabki sinna jääma hügieeninõuete tõttu - ja ma küsisin veidi tobedalt, kas sellega saab slaide vahetada, mulle noogutati ning öeldi, et pane tähele, et väljuma pead teisest uksest teisel pool ruumi. Ta ütles veel, et näitab mulle kuhu seista ja kuidas, sest keegi vaatab mind ka üle interneti.
Uks läks nüüd lahti, kuigi kell polnud veel päris 13.25, olin nõus alustama varem, nad olid juba valmis. Nad istusid kolmes poolringi kujulises reas, nende ees olid puidust lauad ja toolid, mis näisid mugavad, neid oli kokku 25-30 professorit, mehi ja naisi, vanemaid ja nooremaid - kuigi mul ei jäänudki mahti silmitseda, lugeda, sest juba oldi mind tutvustanud ja see, et taimer minu ees läks käima, tähendas, et mu ettekanne - maksimaalselt 15 minutit - oli alanud.
Ettekanne läks päris normaalselt, kuigi veidi pelgasin seda taimerit, mis nii armutult ja kindlalt näitas aja möödumist. Veel ettekande keskel üllatusin, et aeg väheneb, mitte ei suurene ja kuidagi tekkisid peas seosed sellest, kuidas olen jälle lasteaias, veel ei ole sündinud, suur pauk on alles ees. Siiski õnnestus vähese kokutamisega jääda plaanitud jutu juurde.
Ettekanne lõppes kuidagi märkamatult, taimer ei olnud veel nullis, minut oli veel jäänud. Oli pisuke kergendushetk, enne kui algasid küsimused. Kogu seltskonna seast alustasid küsimist kaks matemaatikut, üks hallipäine kohapeal ja üks prantslane üle interneti. Nad olid ise teisest valdkonnast ja esitasid kahe kirjaliku referendi küsimusi.
Üks oli palunud teatada, et teine kolmest projektist tundub riskantne, ja küsida, kas mul on ka plaan B? Ma nõustusin, et projekt on riskantne, aga ei saanud aru, miks mul peaks olema plaan B, sest paar küsimust on kindlasti tehtavad ja matemaatikas jõuad alati kuhugi, isegi kui ei jõua sinna, kuhu plaanisid. Ma polnud nõus ka ühe teise kirjaliku referendi seisukohaga, mida esitas mulle video teel prantsuse professor, ja ütlesin isegi liiga kiiresti ja lihtsalt, et sellega küll ei nõustu. Alles hiljem unes taipasin, mis oleks olnud hea ja täpne vastus. Oli veel paar teist küsimust, tundusid asjakohased ja vist ka vastasin asjakohaselt.
Viimane küsimus oli ühelt naeratavalt astronoomilt, ta küsis, kas saaksime matemaatiliselt kirjeldada, kuidas osakeste juhuslikust laialipaiskumisest maailma alguses saab alguse protsess, mis viib kosmose suure skaala imeilusa geomeetriani - suurte kaugete galaktikate ja nende struktuurini.
Mulle meeldis see küsimus, ja olingi veel mõttes galaktikate juures, kui mind hakati välja eskortima. Ütlesin aitäh mitu korda ja kummardasin, noogutasin, et leida veidigi inimlikku sidet selle suure komiteega. Aga puidust uks juba sulgus ja seisin koridoris. Mulle öeldi veel, et edasi on tee täpselt sama nagu sisse tulles, ainult tagurpidi, ja seda sama teed ma siis läksingi trepist üles.
Silmasin veel järgmist kandidaati ülikonnas koridoris võtmas pudelit vett, siis juba avanes lükanduks, tundsin teravat päikest oma laubal, väljas oli palav, olin jõudnud tagasi.
...
Kõik kokku kestis vast 25 minutit. Olin seda granti kirjutanud umbes kuu aega juba üheksa kuud tagasi. Intervjuuks valmistumine võttis muidugi ka oma aja, taustaks kõhklus, kas üldsegi tahaksin seda granti saada - mitte, et mulle projekt poleks meeldinud, aga iga rahastus küll annab võimalusi, kuid võtab vabadust. Nüüd mõtlen, et küllap oli minust kõrk niimoodi kahelda ja kõhelda. Aga pole midagi teha, ma armastan vabadust, tahaksin siiski veel ise teadust teha, mitte nii väga teaduse tegemist juhtida.
