TEADUSELU: Kairi Kreegipuu: laps on nais(teadlas)e ehe!

 (10)
TEADUSELU: Kairi Kreegipuu: laps on nais(teadlas)e ehe!
Kairi Kreegipuu õppejõudude piketilErakogu

Kas Sa oled valmis, et …

...Sinul on keskendumist nõudev akadeemiliselt oluline päev (näiteks doktoritöö kaitsmine), aga lapsel on tema jaoks oluline päev (näiteks sünnipäev) ja Sa teed torti, puhud õhupale ja mürad, et teda rõõmustada?

..Sinul on oluline konverents välismaal, aga lapsel on samal ajal lasteaia lõpupidu?

...Sa saad heas välisülikooli uurimisrühmas doktorantuuri või järeldoktorantuuri koha, aga sinna aastaks v paariks sõitmine on võimalik vaid Sinu üksi (st ilma laste ja elukaaslaseta)?

... saabudes mitmepäevaselt väljasõidult ei viska Sa kõigepealt puhkama (millest Sinu lasteta kolleegid tagasiteel unistavad), vaid laod torni, mürad ja veeretad palli?

... koolitustel, seminaridel, katsetel ja õppetööl osalemise eest maksad lapsehoidjale vaat' et rohkem kui ise sel ajal teenid?

... et enam-vähem kohe pärast sünnitust vajab keegi (näiteks juhendatav või kolleeg) Su erialast nõu ja tuge?

Lapsevanemaks saamine muudab kõik, aga ikkagi tulevad mõned olukorrad ootamatult (valusalt). Ja seda ka teadlase jaoks, kes võiks esindada planeerimise ja ettenägemise meistriklassi. Sa ei ole enam päris 100% oma aja peremees. Sa ei vastuta ainult iseenda eest ning Su hobid, töö, sõbrad, elukaaslane peavad mõnikord ootama.

Päris paljud ülaltoodud olukorrad on ühel või teisel moel paljude lapsevanemaks saanute ees. Küllap on neile reageerimisel omad tagajärjed nii mõnegi elukutse esindaja jaoks, aga mina tean rääkida oluliselt rohkem teadlastest kui juuksuritest, suusatajatest või lauljatest. Sõltuvalt sellest, kuidas neis olukordades otsustada, võib praegune teaduskorraldus päris elujõulised tegijad peamiselt formaalsetel põhjuste välja praakida. Artikli üks isiklikule kogemusele põhinev sõnum on, et võib-olla ilmaasjata?

Seotud lood:

Möönan, et tegelikult võib see lähiajal muutuda, aga praegu peame siiski rääkima sellest, et naisteadlase karjääri on lapsetundlikum kui meesteadlase karjäär. Summa summarum on naisteadlasel samad šansid edu saavutada kui meesteadlasel, sest produktiivseid aastaid võiks neil olla enam-vähem võrdselt. Paraku päris nii see sageli ei lähe, sest ligi 9-aastane naiste pikem eluiga antakse neile täiesti valel ajal, vanaduses. Selleks ajaks on „alla 35"- või „kuni 5 a doktorikraadi kaitsmisest"-rongid vahejaamadega „Stardigrant" või „Mobiilsustoetus" juba püüdmatult minema kihutanud.

Need rongid, mis on mõeldud noorte teadlastee toetamiseks, kuid kus on suhteliselt mugavad kupeed üksikutele. Ja üksikutele mõlemas tähenduses, st neid kohti pole päris kõigile ning pigem ei mahu peale (pere)suhetes olevad teadlased. Enamasti pere kaasavõtmisega ei arvestata ning mõnda kallimasse piirkonda sõiduks ei piisa hästi isegi enda kulude katteks! On õige, et ellu jäävad või edu saavutavad paindlikud, aga teadlase puhul peavad paindlikud olema ka mitmed teisedki pereliikmed. Abikaasa ei pruugi samuti töötada ilmtingimata akadeemilises maailmas ega olla valmis varmalt oma tööd jätma.

Teadlase lapsed ei pruugi olla superkohanejad ning ka teadlase pereliige (nt vanem) võib vajada igapäevast hooldamist. Võib seega üsna kergesti leida takistusi, mis ei lase teadlasel astuda rongile, mis kokkuvõttes tagab põhimõttelise grandikõlbulikkuse, aga enne seda viib ta 1-3 aastaks välismaale.

Siinkohal ei tohi arvata, et ma lihtsalt torisen või pean mitmete rahastajate välismaa-nõuet totruseks. Vastupidi, tegelikult on ilmselt iga teadlane unistanud „akadeemilisest sanatooriumist", kus saab süvenenult tegeleda oma teadushuvidega. Mida veel tahta, kui mitte midagi, mis turgutaks erialast karjääri ja arengut samamoodi nagu ravila toetab tervist. Aga ma ei kiirusta ka pussakateks pidama või maha kandma kõiki neid, kel see ei õnnestu. Seejuures on selge, et ilma pingutamata ei tule ei tervist ega artikleid või projekte.

Pigem võiks mõelda siinkohal, kas avatud meelt ja erialaseid suhteid (mida nende meetmetega tegelikult ostetakse), saaks ka kuidagi teisiti saavutada ja tõestada? Toon ühe tagasihoidliku näite enda senisest teadlasteest, mis seda võimalust päriselt ei välista.

Ülal olevad olukorrad on mulle isiklikult väga tuttavad ning vähemalt ühele neist - üksi välismaal olemine - olen vastanud eitavalt. 1998-2001 olin juba oma õpingute jooksul olnud Uppsala Ülikoolis külalisteadur. Hindamatu kogemus, mille tulemusena lõime näiteks Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis toimiva aju biopotentsiaalide mõõtmise labori, ning viimane külastus õnnestus teha umbes pooleaastase poja ja abikaasaga.

Kaitsesin doktorikraadi 2004. aastal, oma teise lapse aastaseks saamise päeval (vanem laps hakkas siis peagi kolm saama). Päris julge sammuna ehk siis teostatavuse detaile läbi mõtlemata taotlesin erialalistist leitud avaliku kuulutuse peale järeldoktori kohta, kuid lõppvooru ei jõudnud. Ootamatult pakuti mulle aga võimalust töötada (n-ö järeldoktorantuuri raames) siinsamas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas! Milline suurepärane võimalus eksperimentaalpsühholoogia tausta hoopis teises valdkonnas kasutada! Ei saa öelda, et edutult, sest sealt tuli ideid, kontakte ja ka teostusi. Samas tuli üsna pea, 2008. aastal, Tartu Ülikooli psühholoogia instituuti kognitiivse neuroteaduse professoriks oma eriala vaieldamatu tippteadlane Risto Näätänen. Vanemad kolleegid (Jüri Allik, Aavo Luuk) olid küll teinud selleks hea eeltöö, kuid selle koostöö realiseerimine jäi nooremate (sh minu) vedada.

Oleks olnud hirmus kahju sel ajal kuskil välismaal olla! Sain esimest korda elus ka tunda, mida tähendab olla tuntud ülikoolist. Erinevatel erialakonverentsidel tähendas rinnas olev silt „Tartu Ülikool" just seda ülikooli, kus töötab Risto Näätänen. Mõni uks läks tõesti kergemini lahti!

Võib-olla pean jällegi olema lihtsalt õnnelik ja tänulik, et olen juba nii vana, et jõudsin saada oma grandid Eesti Teadusfondilt (ETF) enne, kui välismaal kogemuste omandamine tungiva soovitusena granditaotlemisjuhenditesse ilmus. Huviline võib veenduda näiteks 2020. a Eesti teadusagentuuri stardigrandi taotlusjuhendit ja hindamisjuhendit vaadates, kus nähtub, et stardigrandi taotlejaks kvalifitseerub isik, „kes on pärast doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni saamist omandanud teadusliku uurimistöö kogemuse (nt järeldoktorantuuris, teadus- ja arendusasutuses teadustöötajana vms, soovitatavalt mitte samas riigis, kus omandati doktorikraad)". Ühesõnaga - selle grandi saamiseks peab mahtuma mõnele neist rongidest, millele eespool juttu oli.

Hetkel on meil käimas 1-aastane Eesti Teadusagentuuri rühmagrant (PRG770 Tähelepanueelne informatsioonitöötlus ajus: seosed seisundite, püsitunnuste ja käitumisega"), mis on otseselt suunatud aju bioelektrilise aktiivsuse registreerimise usaldusväärsuse tõstmisele ning mis ei oleks kuidagi olnud võimalik ilma ühe varasema ETFi grandita ning välismaa-praktika asemel kodulaborit arendamata. Grandi teema on väga põnev ja ülivajalik, sest nii psühholoogiat kui neuroteadust raputab juba kümmekond aastat tõsine usaldusväärsete uuringute kriis.

Me ei tea, mis on päriselt olemas, mis mitte, vaid elab pigem populaarmeedias, mis on teadlaste unistustes, mis sahtlisügavustes... ja seda teadmatust kavatsemegi oma valdkonnas selle projektiga märkimisväärselt leevendada. Meie grandi teeb aga päris erakordseks hoopis grandi meeskond ehk naiskond, sest grandi kõigil neljal põhitäitjal on 1-aastane või noorem laps (ning grandi juht on oma elus olnud kolm korda alla aastase lapse ema). Täiesti hullumeelne seltskond, eks ole!? "Midagi teil seal ei toimu ja selle paadiga kaugele ei purjeta..." Umbes sellised mõtted võisid lugejal peast läbi käia küll. Asjata! Tean oma kogemusest, et laps võib omamoodi isegi perfektsionismi ravida ja ajaplaneerimist õpetada. Lapse sünniga lähevad väga paljud asjad noore ema kontrolli alt välja. Näiteks ei ole ette teada, kas ja millal saab leida seda 80% aega, millega kirjatööd/projekti/analüüse veel 20% paremaks viimistleda. Viitan siin sellele, et täiuslikkusele püüdlevate teadlaste silmale pole ükski töö päris veatu ega valmis ning palju aega (näiteks 80% kogu tööle kuluvast ajast) lähebki viimase lihvi andmisele.

Tulemus ja põhisisu saab paika küllaltki kiiresti (näiteks 20% ajaga). Vahel võivad noore ema pooleliolevad projektid, käsikirjad jm olla olude sunnil pikka aega ootel (kasvõi täiesti argisel põhjusel, et laps on haige) ning selle teadmata pikkusega aja jooksul ei lähe failid ise paremaks ja on lausa oht, et endalgi läheb meelest, mis seal kirjas ja miks. Seega - tuleb õppida töid (ka neid, mis pole päris läikima lihvitud) kaastöötajatele saatma! Laps on suurepärane perfektsionismi ravim!

Loodan väga, et paindlikke töövõimalusi luues, uute uste avamist julgustades ja koostöist meeleolu soosides ei muutu mu uurimisrühma noorte emade elu edaspidi konkurentsivõimetuks. Loodan, et neil õnnestub olla oma püüdlustes ja tegudes (st uutes teemades, koostöös ja artiklites) suurem kui nullrida hindamistabelis!

Selle artikliga ei ole ma kuidagi suhete arendamise või koostöö vastu, kuid leian, et üks keskpärane labor välisülikoolis ei kaalu üles mõtestatud ja kvaliteetset tööd kodumaa laboris. Eestis töö korraldamine ja juhtimine ei ole päris võrreldav hästitoimivas laboris „oma kohale" paigutumisega, aga ka vastupidi, Eestis heade suhete peal purjetamine ei pruugi tagada mingit edu laiemalt.

Praegune koroonakriis võiks samuti tõestada, et piirid on kohati ainult formaalsed ning koostöö saab toimuda ka virtuaalselt. Nädalakese erialaseks lähetuseks leiab ikka, ehk siis päris 100% virtuaalne ei peaks suhtlemine samuti olema, nagu Tuul Sepp hiljuti Fortes veenvalt kirjutas. Ise sain lapsega tööalaselt reisides teada, et 4-kuune imik on naise ehe, mitte puue, ja see selgus täpsemalt lähetuse kulude katmisel. Kandsin lapsega seotud lisakulud loomulikult ise, kuigi näiteks liikumispuude lisakulud kandnuks ilmelt tööandja. Aga see seik oli ka omamoodi uhke tõestus sellele, et laps on luksuslik kaunistus, mitte ajutine liikumistakistus!

Soovin, et teadlasteed saaksid ka tulevikus olla erinevad ning kõik ei peaks üldsegi samasse saapasse mahtuma, sest ... mõõdud, võimalused ja eelistused on erinevad ning ma ei julge küll öelda, et saabas on ilmtingimata parem jalavari kui king.

Autor tänab Nele Põldveri, Tuul Seppa ja Ester Orast, kes selle artikli läbi lugesid ja oma mõtteid jagasid.

"Teaduselu" on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia poolt käivitatud artiklisari eesmärgiga populariseerida teadust inimlike lugudega teadlastest ja teaduselu erinevatest tahkudest. Teadlased, kes sooviksid oma lugudega artiklisarja panustada, võiksid ühendust võtta Jaan Aruga.