TEADUSELU | Jaan Aru: teaduslikud kullaotsingud
Ma ei tahtnud saada teadlaseks, see lihtsalt juhtus. Ma istusin esimesel kursusel raamatukogus ja lugesin pool-kogemata teadvuse probleemi kohta. Kuidas ajurakkude särinast saab tekkida tunne olla keegi? Kuidas aju masinavärk on seotud teadvuselamusega? See mõistatus haaras mind ja endalegi märkamatult, lugedes raamatuid, artikleid ja tehes esimesi katseid, olingi saanud teadlaseks.
Päris alguses tundub kõik nii lihtne. Mida vähem ühe probleemi kohta teada, seda lihtsam tundub lahendus. Miks ei võiks mina lahendada teadvuse probleemi? Võtsin kirka ja asusin hoolega kulda otsima. Tagusin hooga erinevates jõesängides, vahel leidsin pisut kollast puru. Üheksa aastat hiljem, pärast oma doktoritöö sisseandmist, olin üsna frustreeritud: üheksa aastaga polnud ma teadvuse probleemi lahendamisele lähemale jõudnud. Minu suurim panus teadvuseuuringutesse oli see, et ma olin koos Talis Bachmanni ja teiste kolleegidega näidanud, et vanal moel jätkates teadvuse mõistatust ei lahenda. Kuld polnud sinna maetud, kust ma seda otsisin.
Teaduses on kombeks jääda spetsialistiks ühel alal ja minna ühes teemas üha sügavamale. See on mõistetav, sest kui oled aastate kaupa lugenud teaduskirjandust ühe teema kohta, siis oleks ju rumal see investeering hüljata ja mujal otsast peale alustada. Seega, kui tegid oma teadustee alguses lolli valiku ja hakkasid uurima teadvuse suurt probleemi, siis ise oled süüdi - see on nüüd su kapsamaa ja su puur elu lõpuni!
Paljud teadlased teevad selles olukorras õigesti ja lähevadki sügavamale. Aga mina olen kullaotsija: minu jaoks on vajalik tunne, et ma olen mingit mõistatust lahendamas; ma tahan uskuda, et olen kullale lähemale jõudmas. Sel hetkel, kui ma olin endale selgeks teinud, et ma ei suuda teadvuse probleemi lahendada, oli aeg edasi liikuda. Kus võiks veel kulda olla?
Ilmselt olete kuulnud tehisintellekti võidukäigust ja sügavõppest. Kas tehismõistus on juba inimese mõistuse tasemel? Jõuab ta sinna järgmiste aastate jooksul? Mida suudab inimmõistus paremini, mida halvemini? Kuidas tehismõistust rakendada praktiliste probleemide lahendamiseks? Need küsimused on mind ja mu sõpru Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis huvitanud juba üle kuue aasta. Ilmselgelt on nende küsimustega seotud ka palju kulda: tehisintellekt on aluseks algoritmidele ja tehnoloogiatele, mis teevad meie elu paremaks ja on nüüdseks meie igapäevaelu loomulik osa. Kuid seal, kus on palju kulda, on ka palju kullaotsijaid. Suurkorporatsioonidel nagu Google, Microsoft, Facebook jne on oma võimsad tehisintellekti uurimise rühmad, kes ei otsi kulda mitte kirkadega, vaid ülivõimsate kullakaevandusmasinatega. Mida saaksime meie väikeses Eestis oma vahenditega ära teha? Mu välismaa kolleegid on ka märku andnud, et nende arvates on Eestist teaduse tegemine teaduslik enesetapp: siit, tuulte tahutud maalt, saame ainult pealt vaadata, kuidas suured kulda kaevavad. Ma pole selle väitega kunagi nõus olnud, sest ega kulla leidmisel ei loe ainult suured masinad - loeb ka see, kust ja kuidas kaevata.
Aga kuidas kõige paremini kulda otsida? Et seda teada saada, oli mul vaja kogeda, kuidas edukad teaduslikud kullaotsijad oma tööd teevad. Läksin seda perekondlikel põhjustel tegema Berliini, kus mu juhendajaks oli aareteotsija, kes oli korduvalt leidnud teaduslikku varandust ja kes omakorda oli oma õppetunnid saanud Nobeli laureaadi juures. Et õppida kullaotsimise kohta, pidin taaskord vahetama oma teadusküsimust ja isegi valdkonda. Olin nüüd teadvuse ja tehisintellekti juurest jõudnud üksikute närvirakkude ja nende biofüüsikaliste protsesside uurimiseni. Minu küsimuseks sai, mis toimub närvirakkudes, kui organism õpib midagi uut.
Ma ise õppisin samal ajal midagi uut kullakaevandamise kohta. Mis te arvate, mis on kõige tähtsam teadusliku kulla leidmiseks? Kord, süsteem, läbimõeldud projektid ja kindlad tähtajad? Mu Berliini labori kolleegid naeraks selle nimekirja üle, sest meie laboris valitses kohati täielik kaos, mis mind hämmastas ja ehmatas. Aga kui olin šokist üle saanud, siis nägin selle kaose taga ilu: labori juht ei suuna ega piira ega pane kohustusi; ta võimaldab ja võimendab. Ma ei arva, et kaos oleks kulla leidmiseks vajalik, aga mu Berliini labor näitas mulle, et range kord ei ole kõige olulisem. Minu juhendaja jaoks oli kõige tähtsam see, et igaüks, kes soovib, saaks kulda leida. Ta ei sunni kaevandama, vaid ütleb, et kõik pole kuld, mis hiilgab - kui leiad vaid natuke kollast puru, siis ära jää seda kaevandama, vaid liigu edasi. Ja kui arvad, et kohas X kindlasti peab kulda olema, siis võimaldab ta seal kaevata, aastaid.
Näiteks üks mu sõber alustas laboris seitse aastat tagasi, maadles erinevate projektidega, eksis ja koperdas ja oleks mõnes muus laboris ehk juba ka kinga saanud, aga siis viiendal aastal tegi ta olulise avastuse, ta leidis suure varanduse. Ta sai seda teha ainult seetõttu, et labori juht võimaldas tal teha muretut kaevandustööd seitse aastat, millest kolm läksid lihtsalt eksirännakuteks.
Üks mu teine sõber Berliinis vähendas aastate jooksul aega, mis ta kulutab magamisele, nii et teatud perioodidel magas ta vaid 3 tundi öösel. Ka praegu paneb ta oma lapsed õhtul magama, magab ise 4-5 tundi ja siis, hommikul kell 4 sõidab laborisse. Kui ma Berliinist ära tulin ja meie ühine teadustöö pooleli jäi, ütles ta: "Ära muretse, Jaan, ma viin selle lõpuni, sest kui ma ei vii, siis olen ma läbi kukkunud." Ja tema jaoks pole läbikukkumine võimalus. Ta on kulla leidmisest sõltuvuses. On lootust, et leiame tulevikus koos kulda. Juba praegu oleme tema avastatud kullasoont natuke edasi uurinud ja sealt kollast puru välja kraapinud.
Nüüd olen Eestis tagasi. Ma jalutan hommikul mere ääres, päike sillerdab mu kiilakal peanupul. Ma ei puhka, ma üritan välja nuputada, kus oleks minusugusel teadlasel kõige otstarbekam kaevandama hakata. Olen kulda otsinud pea kuusteist aastat ja seni on mu käed üsna tühjad, kuid olen õppinud nii mõndagi. Kulda ei tasu otsida sealt, kus ta on liiga sügaval (nagu teadvuse probleem). Kulda pole lootust leida sealt, kus kõik juba oma suurte masinatega kohal on (nagu tüüpilised tehisintellekti uuringud). Ma tunnen oma rännakutelt psühholoogia, ajuteaduse ja tehisintellekti kullakaevandusi - mida, miks ja kust on leitud. Äkki jooksevad kõik need kullasooned kuskil eikellegimaal kokku?
