Kui teadus on nii kõikvõimas, siis miks see inimesi õnnelikuks ei tee? Kui Jumal on olemas, siis miks on maailmas häda ja viletsust? Kui te käite kirikus, kas siis peate eitama evolutsiooniteooriat? Mida arvata teadlastest, kes on kristlased? Kas nende teadus on tõsiselt võetav?

Need küsimused on olnud USA-s juba aastakümneid väga teravalt päevakorras, kirjutab Eesti Päevaleht. Ja tundub, et jõuavad jälle, üle 500 aasta, ka Euroopasse. Seepärast saab huvilistele soovitada raamatut, kus on neist kirjutatud. Selle autor on väga tõsiselt võetav teadlane, kes on ka kristlane.

Francis Collins on maailma kuulsamaid teadlasi, kes juhtis möödunud sajandil inimgenoomi projekti, kus erinevalt konkureerivast ja Craig Venteri juhitud eraprojektist avalikustati kõik tulemused ega kuulutatud neid eraomandiks. Tema raamat „The Language of God. A Scentist Presents Evidence for Belief” on väärt lugemist või vähemasti silmaspidamist.

Selles kõneleb Collins, kuidas temasugusest agnostikust, kes ei teadnud arvata, kas Jumal on olemas või mitte, sai esmalt ateist, seejärel aga kristlane. Ta arutleb teemal, kas rahuldav harmoonia teadusliku ja hingelise maailmavaate vahel on võimalik. Ning leiab, et on, kuigi seda eitab suur hulk usutegelasi.

„Teaduse valdkond on uurida loodust, Jumala valdkond on hingelises maailmas,” kirjutab ta. Teose teeb huvitavaks seegi, et siin kirjutab Collins tegelikult enda elust, see on omamoodi autobiograafia, kus ta kõneleb nii oma teadustegevusest kui ka hingelistest seisunditest läbi aastate.

Aluseks on kahtlus

Collins tsiteerib palju C. S. Lewist, inglise kirjanikku, kes 1970. ja 1980. aastatel kuulus saja maailma humanitaarteaduslikes ajakirjades kõige enam tsiteeritud autori hulka ja kelle „Lihtsalt kristlus” on eesti keeleski ilmunud.

Collins juhib tähelepanu, et kui on juba olemas selline asi nagu kõlblus või kõlblusseadus (moral law), siis ei saa see ju tulla teadusest. Teadus tegeleb asjadega, mis on nii falsifitseeritavad kui ka verifitseeritavad. Seega ei kuulu hingelised asjad teaduse valdkonda.

Saksa-Ameerika teoloog ja filosoof Paul Tillich on öelnud, et kahtlus ei ole usu vastu, see on usu element. Nii nagu see on ka teaduses, mis ikka ja alati kahtleb oma tulemustes.

Collins arutleb selle üle, kas Jumala idee pole mitte lihtsalt soovitu teostamine. Ta küsib, miks religiooni nimel on tehtud nõnda palju kurja ja kuidas saab armastav Jumal maailmas lubada kannatust. Ja sedagi, kuis saab ratsionaalne inimene uskuda imedesse. Aga tegelikult usuvad ju teadlased, et maailm tekkis Suure Paugu järel — kas see siis ei olnud ime?

Collins kõnelebki universumi tekkest, elu tekkest. Ja meie geneetilisest koodist, mis tema tõlgenduses on Jumala keel. Ta teeb selgeks, mis on ateism ja agnostitsism, kreatsionism ja intelligentne disain. Lisaks veel BioLogos. Nii et kui Collinsi juttu ka skeptiliselt suhtuda, on ta raamat hariv igal juhul. Ka sisaldab see peatükki praegu nii aktuaalsest bioeetikast.

Toredal kombel on samalaadsetest asjadest kirjutanud ka meie Uku Masing — ja seda pool sajandit tagasi oma essees „Usu ja teaduse suhtest”. Tema arust on „võitlust peetud hoopis teiste asjade kui „teaduse” ja „usu” vahel”. Ning Masing väidab, et vastuolus pole „usund ja teadus, vaid uskliku ja teadlase maailmavaated võivad olla vastuolulised”.

Maailmavaade aga oleneb aksioomidest, mis inimene on saanud oma lapsepõlvekogemuste varal. „Nõnda võiks öelda, et kogu võitlus on käinud lapsepõlvekogemuste ümber,” kirjutas Masing. Ja jätkas: „Kui üldse on õigustatud mingisugused kriteeriumid, siis minu arvates ainsaks kaaluvaks võiks olla elususe suurendamine. Kui mõni maailmavaade võimaldab inimesele olla elusam, lahtisem kõigele, inimesem, siis ta on õigem.”

Ilmutusest taipamiseni

Novembrikuu Scientific American avaldas loo dominikaani preestrist Francisco J. Ayalast, kes on California ülikooli evolutsioonibioloog. „Kui Jumal lõi inimese paljunemissüsteemi, kas polnud siis mitte tema kõige suurem abordipooldaja?” küsib ta.

Ning näeb, et järgmisel aastal, mil tähistatakse Darwini 200. sünniaastapäeva, ägeneb evolutsiooni õpetamise ümber käiv võitlus veelgi. Tema arust on vaja rahulikku dialoogi. Richard Dawkins, kes on kirjutanud usust õela raamatu, on Ayala meelest lihtsalt destruktiivne, kuna peab silmas vaid üht võimalust kahest: kas valida Darwin või Jumal.

Kuid vaidluse uba ei seisne mitte teoloogilistes mõistetes, nagu kurjuse seletamine, vaid kirikupingis. Kristluse keskse paradoksi — kuidas saab Jumal lubada kurjust ja kannatust? — on Ayala arust lahendanud Darwin. Loodus on kehvalt disainitud. Inimese silmal on pimetähn. Parasiidid on sadistid. Kiskjad on halastamatud. Kuid looduslik valik suudab looduse hoolimatust seletada ning eemaldada elusloodusest „kurjuse”, mis vajab tahtlikku vaba tahte akti.

Masing juhtis tähelepanu, et „see, mida me täna nimetame intuitsiooniks, taipamiseks, oli korra ilmutus”. Kui Einstein ja Curie elanuks 20. sajandil enne Kristust, siis poleks nende tunnetusi peetud ilmutusteks. „Elektroni kohta tunnistatakse, et ta on sama hästi lainetus kui aine; miks ei võiks maailma kohta öelda, et ta on loodud ja loomata.”

Tõepoolest, teadus tänapäevases mõttes sai alguse ju usumeestest, kes tahtsid teada saada, kuidas Jumal on maailma üles ehitanud. See, et Descartes Jumalast loobus, oli siiski pigem erand — või õigupoolest kuulub juba otsaga uusaega. Isegi Galileo, Darwin ja Newton olid sügavalt usklikud mehed, rääkimata munk Gregor Mendelist või preestriks saada tahtnud Johannes Keplerist või tegelikust preestrist Georges Lemaitre’ist või kirikuõpetajast Joseph Priestleyst.

Siin ei saa jälle lõpetada pare­mini kui Masingu sõnadega: „Tõde pole ehk kohutav iseendast, kuid ta on vast hirmus sellepärast, et oleme oodanud ta olevat ühe või teise, kuid taipame ükskord, et ta pole kumbki.”