Tirtsude seljas olevad erilised "seljakotid" aitavad tõlgendada nende arenenud lõhnameelt, mis on võimeline tuvastama keemilisi jälgi. Seega on võimalik vaadata, millal nende ajutegevus lõhkeainete tuvastamise tõttu aktiveerub. Katsed näitasid, et rohutirtsude ajude abiga ollakse võimelised näiteks seitsme rohutirtsu abiga 80 protsendilise täpsusega tuvastama trotüüli ja selle eelkäijat DNT-d.

Seejuures oldi võimelised tuvastama lõhkeaineid kuni seitse tundi pärast seda, mil teadlased neile ajusse nende ajutegevuse jälgimist võimaldava elektroodi paigaldasid. Mitte väga humaanseks kõrvalmõjuks on aga see, et pärast seitsmetunnist tööpäeva tirtsud surid.

Tööpäeva jooksul tegid need oma tööd aga edukalt - nagu öeldud, siis vaid viiendik kordadest jäi lõhkeaine putukatel tundmatuks ning samuti olid nad võimelised ohtlikku ainet tuvastama ka siis, kui teadlased selle asukohta vahetasid. Ainsaks kitsaskohaks antud uuringu puhul oli aga see, et teadlased jälgisid lõhnataju vaid eraldatud keskkonnas, kus ühtegi teist lõhna õhus ei olnud.

Samas katsetati erinevate lõhkeainete ja ka teiste keemiliste ainetega ja teadlased ütlevad, et on nüüd vähemalt kontrollitud keskkonnas võimelised üpris täpselt hindama ajust lähtuvate elektriliste signaalide põhjal, millise ainega on tegu. Väikesed "seljakotid", mis seda infot juhtmevabalt jagavad, töötlevad andmeid sealjuures sisuliselt reaalajas.

Projektis osalenute sõnul aitab nende teadustöö tulevikus välja arendada arenenumad sensorid, mille abiga lõhkeaineid arendada saaks. Päriselt keegi aga kahjuks või õnneks pommitirtsude laiapõhjalisemale kasutuselevõtule ei mõtle.