Teadlased võitlevad esimese inimese nimel
Äsja pakuti välja uus kandidaat, kuid skeptikud peavad selle tõestuseks toodavaid argumente pigem kirjanduslikeks kui teaduslikeks. See liik on umbes nagu sibul – väljast siiruviiruline, seest inimkarvaline. Vaidlus on riikidevaheline – esimese inimese elupaigale pretendeerib nüüd lisaks Tansaania Olduvai kuristikule Lõuna-Aafrika Vabariigis Johannesburgist loodes asuv Gladysvale’i koobas.
Praegu elab inimese ehk Homo ehk inimlaste perekonnas vaid üks liik, meie liik – Homo sapiens. Reisime aega 50 miljonit aastat tagasi. Siis ilmusid välja esimesed esikloomad ehk primaadid, kelle sugulasi me praegu ahvideks nimetame. Neile ürgahvidele tollane soe kliima sobis ja nõnda arenes troopilistes metsades välja üha uusi liike. Lõpuks tekkisid väikese kehaga inimahvid, kellest pikapeale said praegu elavad inimahviliigid – suuremad ja tuntumad on gorillad, orangutanid ja šimpansid. Kuidagiviisi arenesid neist kaugetest inimahvidest Aafrikas nelja miljoni aasta eest olendid, keda nimetame australopiteekideks ehk lõuna-inimahvideks. Kõige kuulsam neist on isegi endale nime saanud – Lucy-nimeline luustik on kolme miljoni aasta vanune. Lucy oli nüüdisinimesest umbes kaks korda lühem, kuid käis juba kahel jalal.
Millalgi kahe kuni kolme miljoni aasta eest muutusid meie eellased kusagil Aafrika savannis äratuntavalt inimesesarnaseks. Muutuv kliima eelistas avatud rohumaid ja australopiteekidest arenesid pikkade jalgade, tööriistu valmistavate käte ja suure ajuga liik, perekonna Homo esindajad, inimlased.
Uus inimliik
Küsimusele, millal lahknesid inimlased lõunaahvidest, saab vastata vaid lugedes tühisena tunduvaid asitõendeid. Lõualuu siin, peotäis hambaid seal. Enamik neist leidudest kuulub kas australopitetsiinidele või siis kindlalt perekonnale Homo. Kuid kuidas see perekond välja arenes, on juba keerulisem mõistatus, millel ei pruugi üldse lahendust ollagi.
Pärast pikki otsinguid leidsid legendaarsed inimlastekütid Louis ja Mary Leakey 1960. aastal Ida-Aafrikast Olduvai kuristiku muistsetest setetest inimesele omaseid kivistisi. See ligikaudu kahe miljoni aasta eest elanud liik sai nimeks osavakäeline inimene, Homo habilis ja seda peetakse siiani esimeseks inimeseks.
Kuid kahe aasta eest teatas Johannesburgis asuva Witwatersrandi ülikooli paleoantropoloog Lee Berger, et on leidnud fossiilide kullaaugu, mis toob pöörde inimese juurte otsingutesse. Nii nagu Leakyde leid, on peaaegu kahe miljoni aasta vanused Malapa leiukohast avastatud vaagna-, sääre-, ribiluude ja selgroolülide tükid ning lisaks veel kolju, käe- ja rangluu fragmendid vallandanud maailma paleoantropoloogide seltskonnas ägeda poleemika. Berger omistab need senitundmatule liigile, millele ta andis nimeks Australopithecus sediba. Sellel leiab nii australopiteegi kui ka inimlase tunnusjooni. Berger tahab tõestada, et esimene inimene ei tekkinud mitte Ida-Aafrikas, vaid Lõuna-Aafrikas, alal, mida on hakatud nimetama inimkonna hälliks. Kuid sealt leitud fossiilide vanust on raske kindlaks teha, kuna seal Ida-Aafrika laadseid hästi dateeritavaid vulkaanilise tuha settekihte ei leidu. Uusimate meetoditega on Berger suutnud paleomagnetismi ja uraani-plii meetodil need dateerida ja leidnud eaks imekspandavalt täpse 1,977 miljonit aastat.
Et leida esimest inimest, peab teadma, mida üldse tähendab mõiste „inimene”. Tööriistu on valmistanud teisedki liigid, keel ja käitumine ei kivistu – nõnda tuleb lähtuda kehalistest iseärasustest. Nagu ütleb Londoni loodusmuuseumi paleoantropoloog Chris Stringer, on „inimesele omased tunnused arenenud järk-järgult ja erineval määral, seega ei tasu arvata, nagu oleksid kõik erisused ilmnenud korraga, nii-öelda paketina”. Seda kinnitavad ka Bergeri leiud, mis esitavad segu vanast australopiteegist ja uuest inimlasest.
Mängu tuleb geneetika
Kriitikud peavad leidu liiga nooreks, et kandideerida vanima inimese pjedestaalile. Bergeril on aga üks vägev lisa-
trump. Ta on avastanud noore mehe kolbas tillukese tüki orgaanilist ainet, nahajäänust. Võib-olla saab sealt kätte DNA ning see järjestada – siiani pärineb vanim järjestatud DNA 100 000 aasta vanuselt neandertallaselt. Vähe sellest, teadlased väärtustasid ka fossiilset hambakivi, mis tavaliselt ära puhastatakse ja millest võib hea õnne korral leida märke kahe miljoni aasta tagusest toidusedelist.
Malapa rahvas elas ajal, mil Maa magnetvälja suund pöördus vastupidiseks – sündmus, mille põhjus ja mõju kliimale pole täpselt teada. Kliimamuutuste vastu aitas inimlasi edaspidi oskus teha lõket. Tavaarusaama kohaselt läideti esimene tuli 400 000 aasta eest ja selle tegid nii neandertallased kui ka nüüdisinimesed. Lõuna-Aafri-
kast Põhja-Kapimaa koopast hiljuti leitud fossiilsed luud kõnelevad aga, et neid on kuumutatud üle 400 Celsiuse kraadi. Söestunud luude ja taimetuha analüüs setetes viitab, et Homo erectus, olgu siis ta eellaseks Homo habilis või Australopithecus sediba, tegi tuld miljoni aasta eest.LühidaltTarkust taga nõudev geen
Maailma seni suurimas aju-uuringus ühines enam kui 200 teadlast, et kaardistada inimese geenid, mis suurendavad või saboteerivad aju vastupanu erinevatele mentaalsetele haigustele, nagu Alzheimeri tõbi.
Projekti käigus mõõdeti magnetresonantskuvamise meetodil 21 151 terve inimese aju ja mälukeskuste suurust ning samas sõeluti ka nende DNA andmeid. Taheti teada, kas variatsioonid geenides ühilduvad aju suuruse variatsioonidega. Ning leida, kas normaalsetel tervetel inimestel esineb geenivariante, mis vähendavad ajukoe mahtu allapoole keskmist.
Selgus, et pisema ajuga inimestel esinevad geneetilises koodis tillukesed nihked. Lisaks avastasid teadlased ka geeni nimega HMGA2, mis mõjutab aju suurust ja intelligentsi. DNA on ehitatud nelja aluse nimelise ehituskiviga, mida tähistatakse A, C, T ja G. Inimestel, kellel kõnealuse geeni asukohas on tähe T asemel täht C, on suurem aju ja parem IQ-testi tulemus. Nõnda siis viib vaid üheainsa tähe muutmine DNA-s suurema ajuni ja targema inimeseni.TsitaatThomas Kuhn
USA teadusfilosoof (1922–1996)
„Kavandatud töö, mis ei lange kitsamasse vahemikku, tähendab tavaliselt lihtsalt äpardunud tööd, mis ei heida valgust loodusele, vaid varju uurijale.”SoovitusParadigmat muutnud raamat
Tänavu möödub 50 aastat, mil füüsikuharidusega Ameerika filosoof Thomas Kuhn mõtles välja ja kirjutas lahti paradigma mõiste teaduse arengus. Nüüd tasub rõõmustada, et üheksa aasta eest ilmus see heas eestikeelses tõlkes, võtta kätte ja uuesti läbi lehitseda.
Thomas S. Kuhn, „Teadusrevolutsioonide struktuur”, Ilmamaa, 2003
