Värskest uurimusest nähtub, et arenenud riikide elanikud elavad tänapäeval rohkem kui kaks korda kauem kui nende küttidest-korilastest kõugud, mis tähendab, et tänapäeva 72-aastased on samas olukorras kunagiste 30-aastastega, vahendab Medical Xpress.

Laste ja noorte suremuse suurem langus on ilmnenud viimase sajandi vältel ehk ainult nelja põlvkonnaga. Taoline tulemus seab uurimuse autorite arvates kahtluse alla senised vananemise-teemalised teadusteooriad.

"Mul on siiamaani raske uskuda, kui hiljutised suurem osa vastavatest arengutest on olnud," märkis ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences veebiversioonis avaldatud uurimuse juhtiv autor Oskar Burger.

Uurimuse tulemustel on aga ka laiem tähendus — võimalik, et meie hinnangud sellele, kui pikk inimeste eluiga üldse olla saab, on liiga konservatiivsed.

Uurimuse tulemused annavad Saksamaal Rostockis tegutseva Max Plancki nimelise demograafiauuringute instituudi järeldoktor Burgeri osutusel mõista, et arusaam eel varitsevast vääramatust suremis-vanusepiirist, mida tingivad vananedes kuhjuvad geenimutatsioonid, on eksitav.

Uurimuse autorid kõrvutasid suremuse määrasid nüüdisaja lääneriikides eelajalooliste küttide-korilaste suremusnäitajatega.

"Demonstreerime, et inimeste suremus on kahanenud nii suurel määral, et erinevus küttide-korilaste ja tänaste madalaima suremusega populatsioonide vahel on suurem kui erinevus küttide-korilaste ja metsikute šimpanside vahel," kirjutavad uurijad töö kokkuvõttes.

Näiteks oli küttide-korilaste tõenäosus hukkuda enne 15. eluaastat umbes sada korda suurem kui nüüdisaja Jaapani ja Rootsi elanikel.

Uurimus sedastab ka, et küttide-korilaste tõenäosus surra 30. eluaastal oli sama kõrge kui tänaste jaapanlaste tõenäosus surra 72. eluaastal.

Inimliigi keskmine eluiga ei kasvanud aga tuhandete aastate vältel sugugi ühtlaselt. Eluea järsk pikenemine — uurijate kirjapruugis "kiire revolutsiooniline hüpe" (ingl rapid revolutionary leap) — leidis aset alles pärast aastat 1900.  Mis on viimase sajandi suremusnäitajate kahanemise põhjuseks?

"Kahtlemata on oluline roll nii puhtal joogiveel ja parematel elamistingimustel kui kvaliteetsemal toidu- ja ravimivalikul," selgitas Burger. Küll aga on keeruline kindlalt öelda, milliste tegurite mõju on olnud suurim, ja millal.

Teadur möönis siiski, et paljudesse maakera piirkondadesse pole eluea hüppeline kasv tänaseks päevaks veel jõudnud.

Üldises plaanis esitavad uurimuse tulemused väljakutse arusaamale, mille kohaselt elu jooksul kuhjuvad geneetilised mutatsioonid takistavad inimestel väga kõrge eani elamast, leidis Burger.

"Me pole oma geneetilist koodi sugugi muutnud, ent ometi on eluiga kasvanud vanuserühmas, kus nood mutatsioonid meid juba tapma peaksid," märkis Burger.

"Taolised tulemused on saavutatud ilma vajaduseta "parandada" mutatsioone, mis ennustuste kohaselt peaksid meie organismi mitmel moel lammutama."

Teised eksperdid sama veendunud ei ole.

California Berkeley ülikooli juures tegutseva vananemisega seonduva majanduse ja demograafia keskuse direktor Ronald Lee nentis, et tema hinnangul töö tulemused nüüdisarusaama inimese eluea pikkusest ei kõiguta.

Lee hinnangul on eluea pikkus praegu meditsiini kvaliteedi, joogivee puhtuse, kanalisatsioonisüsteemide ja toiduvaliku üldist paranemist ning vägivaldse käitumise ohjeldamist ja õnnetusjuhtumite ennetamist arvesse võttes kooskõlas senitunnustatud teooriatega.

Küll aga on Lee arvates tõsi, et me ei tea siiani, kas inimeste eluiga pikendavatel arengutel, mis viimase paari sajandi jooksul ühtlaselt kiirenevas tempos ilmnenud on, üldse on ülempiiri.