Teadlased: tulnukate nägemiseni läheb veel sajandeid
Schneider ja kolleegid väidavad, et järgmise 15-25 aasta jooksul toimub tõenäoliselt kahe põlvkonna jagu missioone kosmoses, mille käigus suudetakse eksoplaneete üksikasjalisemalt uurida. Esimene põlvkond hõlmab 1,5-2,5 meetrise läbimõõduga koroonagraafe otsese tähevalguse tõkestamiseks, et hõlbustada hiidplaneetide ja lähiümbruses leiduvate nn üli-Maade avastamist.
Teine põlvkond hakkab neilt eksoplaneetidelt peegelduva valguse parema analüüsimise huvides rakendama interferomeetreid, koroonagraafe ja muud aparatuuri. Taoliste missioonide raames selgitatakse välja, millised need planeedid välja võivad näha, mida võib leiduda nende atmosfääris ja pinnal. Samal ajal koguvad juba teavet ka Maa pinnal asuvate ülisuurte teleskoopide koroonagraafilised kaamerad.
Pärast neid projekte võiks tulevikus keskenduda potentsiaalselt elamiskõlbulike taevakehade otsimisele kas kaugemal kui 50 parsekit asuvate tähtede orbiitidelt või lähemal asuvate tähtede elukõlbulikes tsoonides leiduvate hiidplaneetide kiviste kaaslaste hulgast. Edasiste vaatlusmissioonide raames võiks sügavuti uurida ka neid eksoplaneete, mis ilmutavad märke võimalikust elust. Taolised eesmärgid nõuaksid palju suuremate teleskoobimaatriksite konstrueerimist kosmosesse. Näiteks nõuaks 16,3 valgusaasta kaugusel asuvast, Maast kaks korda suuremast planeedist sajapikslise foto tegemine kosmoseteleskoopide maatriksit, mille ulatus ületaks 70 kilomeetrit.
Sellised fotod eksoplaneetidest võivad esile tuua üksikasju nagu rõngad, pilved, ookeanid, mandrid ja võib-olla isegi vihjeid metsade või savannide olemasolu kohta. Pikaajaline seire võib paljastada aastaajalisi nihkeid, vulkaanilisi sündmusi ja muudatusi pilvkattes. Võimatu pole isegi kuude märkamine varjude kaudu, mida nood planeedile heidavad. Veelgi tundlikumad seadmed võivad küttida süsinikdioksiidiga seostatud infrapuna-lainepikkuseid, mis annaksid palju teavet atmosfääri koosseisu kohta.
Lisaks märkidele elust meile tuttaval kujul, näiteks hapnikusisaldusele atmosfääris, võivad veel üheks signaaliks olla “tehislikud allkirjad” ehk nn tehnosignatuurid — nähtused, mida ei saa selgitada lihtsalt keerulise orgaanilise keemiaga. Tehnosignatuurideks on näiteks laservalgus, gaasiline klorofluorosüsinik või isegi tehisrajatised.
“Maavälise elu otsimine on tähtis filosoofilises mõttes. See ütleks, meile, mis on see, mis eelkõige teeb inimesest inimese,” leiab Schneider.
Kui teadlastel peakski õnnestuma elumärke leida, läheb aga masendavalt mitu sajandit, enne kui inimkond saab hakata realiseerima unistust nonde tulnukate tegelikku välimust näha, selgitasid Schneider ja kolleegid. “See on väga pettumustvalmistav,” ütleb Schneider.
Selleks, et kuvada isegi hiiglaslikke, kümnemeetrise läbimõõduga organisme kõige lähemal (4,37 valgusaasta kaugusel asuval) eksoplaneedi-kandidaadil Alpha Centauri AB b, peaksid teleskoobimaatriksit moodustavad elemendid katma enam kui 640 000 km pikkuse vahemaa, mis küündib peaaegu Päikese raadiuse pikkuseni.
Selleks, et koguda taoliselt planeedilt peegelduvat valgust tempoga üks footon aastas, oleks ikkagi vaja vähemalt saja kilomeetri laiust ala. Selleks, et tuvastada organismi liikumist isegi kiirusega alla meetri minutis, ja veendumaks, et tuvastatud liikumist ei tekita vaatlusviga, peaks footonite püüdmiseks vajaliku pinna laius ulatuma 2,9 miljoni kilomeetrini.
Ainus alternatiiv oleks saata planeedi juurde kosmoselaev, kuid taoline reis oleks pikk ja ohtlik. Kiirusel, mis ulatub 30 protsendini valguse kiirusest, kannab saja mikroni paksune — vaevalt inimese juuksekarva jämedune — tähtedevahelise tolmu tera umbes sama palju kineetilist energiat kui tonnine keha kiirusel sada kilomeetrit tunnis. Praegu pole tehnoloogiat, mis pakuks taolise ohu eest kaitset mujal kui sadu tonne kaaluvas kosmosesõidukis, mis teeks omakorda äärmiselt raskeks selle kiirendamise. Reisida võiks ka aeglasemalt ja seega turvalisemalt, kuid isegi kiirusel üks protsent valguskiirusest (3000 kilomeetrit sekundis), võtaks sihtmärgini jõudmine aega aastatuhandeid.
Millist lähenemist me ka ei kasutaks, paistab, et otsese visuaalse kontakti saavutamiseni lähimate võõr-eluvormidega — vähemalt meile praegu tuntud teaduse ja tehnoloogia raamistikus — läheb igal juhul sadu aastaid. Seda, millised on meie füüsika-alased teadmised tuhande aasta pärast, ei ole uurijate sõnul mõistlik oletada. “Ma loodan, et toimub ennustamatu läbimurre füüsikalistes kontseptsioonides,” tunnistab Schneider.
Ent mitte igaühe jaoks ei valmista taolised väljavaated pettumust. “Me oleme alati kavatsenud tuvastada elu kaudsete meetoditega, otsides atmosfäärist märke elust, kõige tõenäolisemalt üheraksest elust,” ütleb Washingtoni Carnegie instituudi astrobioloog Alan Boss, kes ise ülalkirjeldatud uurimuses ei osalenud. “See on see, mida oleme lootnud, ja me oleme isegi tolle tagasihoidliku eesmärgi saavutamisest veel väga kaugel. Kui selle saavutame, on meil ohtralt põhjust rõõmustamiseks. Jookseme võidu oma planetoloogidest kolleegidega — kas leiavad nemad enne Marsilt tõendeid elu kohta või tabame meie märke elust väljaspool Päikesesüsteemi!”
Muidugi jääb alati võimalus, et saame tulnukaid silmast silma uurida siis, kui nad meid otsima tulevad, mitte vastupidi. Bossi arvates on sündmuste selline käik aga väga ebatõenäoline.
“Meil pole vaja muretseda tulnukate pärast, kes tuleksid Maad vallutama ja meid orjastama. Elusolendite reisimine tähtede vahel kuulub rangelt ulme, mitte tõsielu valda,” osutab ta.
