“Millegipärast on meie ühiskonnas tõmmatud keskeakriisi eraldusjoon just 40ndate eluaastate keskpaika ja lõppu. Kui elu esimesel poolel kogutut ja leitut viljakalt rakendada, kujuneb elu teine pool vägagi rahuldustpakkuvaks,” vahendab Strengeri sõnu The Daily Mail.

„Kuid sedamööda, kuidas inimesed elavad üha pikemaid ja täielikumaid elusid, peame selle stereotüübi kõrvale heitma, loobuma “keskeakriisi” mõistest ja hakkama mõtlema “keskea-üleminekuperioodist” (ingl mid-life transition).”

Ajakirjas Harvard Business Review avaldatud artiklis juhib ta tähelepanu sellele, et suurem osa meist on juba umbes 30. eluaastaks abiellunud, kodu rajanud ja karjääri valinud. Nüüd, mil need rasked otsused on seljataga, võime hakata elu nautima ja oma vigadest õppima.

Strenger ütleb, et ehkki edaspidises elus võib endiselt ette tulla raskusi, on meil nendega hakkamasaamiseks vanemas eas kujunenud märksa tõhusamad vahendid.

Samuti pole mingit mõtet kaotatud noorust taga nutta. “Arvamus, et võimalused libisevad aja möödudes käest, rajaneb väärale eeldusele. Noorte inimeste võimalused pole kaugeltki piiritud — see on meelepete, mida tekitavad meie piiratud teadmised iseendast ja maailmast sellal, kui oleme noored. Juba maast madalast teeme me otsuseid väga piiratud tõendite põhjal meie tegelike võimete kohta. Lõppude lõpuks teame me teismeea lõpus ja 20ndate eluaastate alguses väga vähe sellest, milles me osavad oleme ja mida me naudime,” nendib doktor.  

„Meelepete nooruse vabadusest rajaneb lisaks ka retroaktiivsele idealiseerimisele. Me unustame pinged, mis meid selles vanuses ahistasid: pidime saama sisse heasse kooli, tooma koju häid hindeid, saama esimeseks töökohaks ihaldusväärse ameti, jõudma 30ndaks eluaastaks mingile konkreetsele positsioonile, jne. Kõigi nende nõudmiste keskel olime sunnitud kujundama oma isiksust, arendama võimeid ja kehtestama eneseväärikust.”

Inimesed, keda kummitab kiusatus kontoritööle käega lüüa ja popstaariks hakata peaksid aga meeles pidama, et radikaalsed ümberkorraldused on määratud nurjumisele.

“Meil kõigil on unistused sellest, milliseks oleks võinud kujuneda teistsugune elu: näitlejana, kirjanikuna, magnaadina, riigijuhina. Kui inimesed hakkavad uskuma sõnumit, mille kohaselt kujutab fantaasia endast potentsiaalset tegelikkust, satuvad nad omadega ummikusse,” ütleb Strenger.

Strengeri uurimus satub vastuollu hiljutise Suurbritannias läbi viidud uurimusega, mille kohaselt on keskiga inimeste jaoks kõige armetum eluperiood. Miljonit britti hõlmanud uurimuse kohaselt jõuab õnnetunde kõige sügavam langus kätte 44ndal eluaastal ning enamiku inimeste ellusuhtumine ei hakka reipamaks muutuma enne 50ndaid eluaastaid.