Teadlased tekitasid kehavälise kogemuse
Kaks teadlaste rühma kasutasid virtuaalse reaalsuse jälgimiseks kasutatavaid prille, et petta aju tajuma, nagu asuks keha kusagil mujal.
Visuaalne illusioon koos tundega, et tõelist keha puudutatakse, pani vabatahtlikud tajuma, et nad liiguvad väljaspool oma füüsilist keha.
Teadlased ütlevad, et nende leidudel võib olla praktilisi rakendusi, nagu nt aidata viia videomängud uuele virtuaalsuse tasemele, nii et mängijad tunneksid, nagu viibiksid nagu tegelikult mängu sees. Meditsiinis võiksid aga kirurgid, kes kontrollivad virtuaalselt enda „robotkeha”, sooritada operatsioone patsientidel, kes viibivad tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Mõne inimesed jaoks toimuvad kehavälised kogemused spontaanselt, samal ajal kui teiste jaoks on see seotud ohtlike olukordadega, nagu surmalähedased kogemused, unelaadsed seisundid või alkoholi või uimastite tarvitamine.
Ühe teooria kohaselt on fenomen seotud sellega, kuidas inimesed tajuvad oma keha — neil, kes on õnnetud või oma kehaga vähem kontaktis, on rohkem tõneäosust kehavälise seisundi tajumiseks.
Kuid Londoni ülikooli ja Šveitsi tehnoloogia instituudi teadlased usuvad, et nähtusele on olemas neuroloogiline seletus.
Nende uuringud viitavad sellele, et mõningate kehaväliste kogemuste põhjuseks võib olla nägemise ning puudutuste kaudu saadava informatsiooni ühendamatus ajuprotsesides.
Šveitsi eksperimentides paluti videoekraaniga prille kandvatel vabatahtlikel katsealustel kaamera ette seista. Prillide kaudu nägid katsealused kaamera võetud pilti iseendast selja tagant — kolmemõõtmelist „virtuaalset iseenda keha”, mis näis seisvat nende ees.
Kui uurijad puudutasid katsealuste selga pliiatsiga, võisid nood näha, kuidas samaaegselt või ajanihkega puudutati nende virtuaalset selga.
Katsealused ütlesid, et aistingu näis põhjustavat pliiats nende virtuaalsel, mitte reaalsel seljal ning see pani neid tundma, et virtuaalne keha ongi nende endi keha, mitte hologramm.
Ja isegi siis, kui kui kaamera pöörati mannekeenile, kelle selga puudutati, teatasid katsealused, et tunnevad, nagu kuuluks mannekeeni virtuaalne keha neile.
Ja kui uurijad lülitasid prillid välja ning juhatasid katsealused mõned sammud tagasi ning palusid siis neil jalutada samasse kohta, kus nad algselt seisid, panid need sihtmärgist mööda ning pöördusid tagasi paika, mis oli lähemal nende „virtuaalsele kehale”.
Londoni ülikooli teadlaste rühma juht Henrik Ehrsson kasutas oma katsetes umbes samasuguseid vahendeid ning leidis, et vabatahtlikel katsealustel tekkis füsioloogiline reaktsioon — suurenenud higistamine — kui nad tundsid, et nende virtuaalset keha ähvardati haamriga lüüa.
Ehrsson ütles: „See katse näitab, et kehasoleku kogemiseks on kriitilise tähtsusega isiku esmane visuaalne vaatenurk. Teisisõnu, me tunneme et me oleme seal, kus on meie silmad,”
Lääne-Inglismaa ülikooli psühholoog Susan Blackmore ütles: „See on viimaks toonud kehavälised kogemused laboratooriumi tingimustesse ning testinud üht põhiteooriat selle kohta, kuidas nad tekivad. Teadlased on ammu kahtlustanud, et võti nende ebatavaliste ning mõnikord inimese kogu elu muutvate kogemuste juurde asub tavapärase illusiooni katkestamises, nagu oldaks oma silmade taga ise olemas ning selle asendamises uue vaatepunktiga ülalt- või tagantpoolt.”
