Ühendkuningriigi teadlased kasutasid oma uurimuse käigus läbi viidud eksperimendis friikartuleid ning ahvatlesid nendega hõbekajakaid (larus argentatus). Seda konkreetset liiki peetakse Ühendkuningriigi üheks kõige enimvarastavaks linnuks.

Toit pakendati läbipaistvatesse kilekottidesse ning paigutati kajakatele nähtavasse kohta nii, et nad küll näeksid, et seal sees on kartulid, kuid ei saaks neid võtta. Kartuleid pungil koti ligiduses istus ka inimene, kelle eesmärgiks oli mõnel juhul kajakale otsa vaadata, teisel juhul aga talle üldse mitte tähelepanu pöörata. Mõlemal juhul võeti stopperiga aega, et mõõta, kui kiiresti kajakas kartuliteni jõuab.

Kokku osales katses 19 pahaaimamatut kajakat, kes juhul kui inimene neile tähelepanu ei pööranud, puudutasid kõik kartuleid sisaldavat kotti. Kui inimene neile aga otsa vaatas, võttis kajakatel kartuliteni jõudmine keskmiselt 21 sekundit kauem ning mõned neist otsustasid kotti üldse mitte puutuda. "Meie tulemused viitavad, et kajakad võtavad linnakeskkonnas toidu otsimisel arvesse inimkäitumist," kirjutasid teadlased oma töös.

Kuigi töös ei ole leitud põhjust sellele, miks kajakatele jälgimine ei meeldi, näitavad töö tulemused, et nii on. Kuigi alati ei pruugi kajakas toidust täielikult eemale hoida, takistab neile otsa vaatamine nende ligitikkumist märkimisväärselt. Lisaks sellele, et toit jääb taldrikule alles, on kajakate inimtoidust eemale hoidmine kasulik ka neile, kuna üldiselt inimeste toit nende tavapärasesse menüüsse kuuluda ei tohiks ning hetkel on ebaselge, kuidas see nende tervisele mõjub.