Teadlased said viimaks aru, kuidas munarakk spermatosoide enda külge haagib
Uurimuse läbiviijad usuvad, et nende töö võib aidata leida lahendusi osale viljatuse ja väheviljakuse (ingl sub-fertility) varem seletamatuks jäänud põhjustest ning osutuda väga kasulikuks selle probleemi diagnoosimise juures paaridel, kellel ei õnnestu lapsi saada. Samuti võib töö pakkuda uue aluse looduslike rasestumisvastaste vahendite arendamisele, vahendab MedicalXpress.com.
Missouri ülikooli, Hongkongi ülikooli, Taiwani Academia Sinica ja Imperial College Londoni uurijaid hõlmanud rahvusvaheline töörühm avastas, et suhkruahelat (oligosahhariidset epitoopi), mida nimetatakse “sialüül-Lewis-x-jadaks” (SLeX, ingl sialyl-Lewis-x sequence), leidub eriti ohtralt inimese munaraku pinnal. Pärast laboratoorseid katseid mitmesuguste sünteetiliste suhkrutega õnnestus neil näidata, et just SLeX on see, mis seob seemneraku munarakuga; tulemuste kontrollimiseks rakendati viljastamata, “mitte-elavate” munarakkude väliskihte.
“Esmakordselt pakkusime munaraku välispinnal leiduvaid, SLeX-ile sarnanevaid molekule hõlmava inimseemnerakkude sidumise mudeli välja juba 1992. aastal. Meie hiljutised uurimused on nüüd kinnitanud tolle pikka aega püsinud mudeli õigsust,” rääkis korrespondentautor ja Missouri ülikooli meditsiiniteaduskonna abiprofessor Gary Clark. “Selle täpsustamine, kuidas seemnerakk tunneb üldse ära munaraku pinda katva aine ja sellest läbi tungib, on oluline nii looduslike rasestumisvastaste ainete väljatöötamise kui seni seletamatute viljatuse või väheviljakuse põhjuste väljaselgitamise seisukohast.”
Spermatosoid “tunneb ära” munaraku siis, kui seemneraku pead katvad valgud kokku saavad ja kattuvad jada konkreetsete suhkrutega munaraku pinna välimisel kihil. Kui edukas kattumine on aset leidnud, liituvad seemne- ja munaraku välispinnad omavahel. Seejärel rakud sulanduvad ning seemnerakk loovutab oma DNA munaraku sisemusse ja viljastab selle.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!