Teadlased: rahvas pole demokraatia tõeliseks toimimiseks piisavalt tark
Üha kasvav hulk teaduslikke uurimisandmeid on aga paljastanud inimpsüühika kahetsusväärse omaduse, mis paistab toda arusaama kõigutavat, andes selle asemel mõista, et demokraatlike valimiste tulemuseks on reeglina keskpärased juhid ja poliitilised otsused, vahendab LiveScience.
Cornelli ülikooli psühholoogi David Dunningi juhitud uurimus näitab, et ebakompetentsetel inimestel puudub sisemine suutlikkus hinnata teiste inimeste pädevust või nende inimeste pakutud ideede kvaliteeti.
Kui inimesel puudub näiteks pädevus maksureformi küsimuses, on tal väga raske tuvastada kandidaate, kes on tegelikult antud valdkonna eksperdid. Neil lihtsalt puuduvad vaimsed vahendid mõtestatud hinnangute andmiseks.
Seetõttu ei suuda mingisugune kogus informatsiooni või fakte poliitiliste kandidaatide kohta kompenseerida paljude valijate sisemist suutmatust neid korrektselt hinnata. Pealeselle, osutas Dunning, on rahval raskusi tõeliselt nutikate ideede vastuvõtmisega, kuna enamikul inimestest puudub idee oivalisuse tuvastamiseks vajalik mõttepeenus.
Koos kolleeg Justin Krugeriga, kes varem töötas Cornellis ja on praegu tegev New Yorgi ülikoolis, on Dunning ikka ja jälle demonstreerinud, et omaenda intellektuaalsete võimete hindamisel kalduvad inimesed loomu poolest ennast petma.
Teadlased on leidnud, et inimestel on komme hinnata oma võimekust suvalises valdkonnas, olgu selleks naljade naljakus, grammatika korrektsus või isegi malemängu-oskus, keskmisest kõrgemaks — ning et seda teevad isegi inimesed, kelle oskused osutuvad hilisemates testides kõige madalamaks.
Täpselt sama taipamatud, kui oleme iseenda oskuste suhtes, oleme ka teiste suhtes. "Mida ebakompetentsem sa oled, seda kehvemini oskad ebakompetentsust ära tunda teistes," ütles Dunning. Ühe uurimuse raames palusid teadlased tudengitel hinnata grammatikaoskust testivaid kontrolltöid. "Avastasime, et tudengid, kes said ise kontrolltöös halvemaid tulemusi, andsid ebatäpsemaid hindeid ka teistele tudengitele." Sisuliselt ei tundnud nad õiget vastust ära isegi siis, kui seda oma silmaga nägid.
Sellise ebakõla põhjus on lihtne: "Kui su vastavat valdkonda puudutavates teadmistes esineb lünki, ei sobi sa hindama ei iseenda ega teiste inimeste teadmiste lünklikkust," ütles Dunning. Kummalisel kombel kipuvad inimesed taolistes katsetes varmalt ja korrektselt tuvastama kõige kehvemate tulemustega osalejaid, suutmata samas ära tunda parimaid sooritajaid.
Kõige ebapädevamad meie hulgast toimivad "kanaarilindudena söekaevanduses", viidates demokraatia kontseptsiooniga seonduvale suuremale probleemile — tõeliselt võhiklikud inimesed võivad kandidaate ja ideid küll kõige saamatumalt hinnata, ent tegelikult kannatame me kõik mingil määral oma isiklikust eapädevusest johtuva valikulise pimeduse all.
Saksa sotsioloog Mato Nagel rakendas Dunningi ja Krugeri teooriaid demokraatlike valimiste simuleerimiseks arvutis.
Tema konstrueeritud valimiste matemaatiline mudel eeldab, et valijate endi juhioskused jaotuvad vastavalt Gaussi normaaljaotusele (ing.k bell curve) — mõned on tõeliselt head liidrid, mõned väga halvad, suurem osa aga keskpärased — ning et iga valija on võimetu tajuma poliitiliste kandidaatide juhioskuseid enda omadest parematena. Taolistel tingimustel matkitud valimistel võitsid alati vaid need kandidaadid, kelle juhivõimed olid vaid õige veidi keskmisest paremad.
Nagel järeldas, et demokraatia tingimustes ei valita peaaegu kunagi kõige paremaid juhte. Tema osutusel on demokraatliku süsteemi ainus eelis diktatuuride ja muude valitsemisviiside ees pelk tõik, et see takistab tõhusalt allapoole keskmist taset jäävate kandidaatide pukkijõudmist.
Valik Forte varasemaid lugusid samal teemal linkidena lõpus.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!