Teadlased: poliitikas loeb välimus, mitte tegelik pädevus

Kas valimisealised ja -õiguslikud kodanikud on tõepoolest mõistuspärased otsustajad? Tuleb välja, et ei. Nende valikuid mõjutavad suurel määral pealiskaudsed, mitteverbaalsed tegurid nagu poliitikute välimus.

Psühholoogid Christopher Olivola Ühendkuningriigi University College Londonist ja Alexander Todorov USA Princetoni ülikoolist leidsid, et valijad teevad otsuseid poliitikute kompetentsuse kohta nende näo välimuse põhjal, ning et sellised välimusepõhised pädevushinnangud prognoosivad usaldusväärsel määral nii valimisotsuseid kui rahvahääletuste tulemusi. Uurimus avaldati ajakirja Journal of Nonverbal Behavior tänavuses juuninumbris, vahendab PhysOrg.

Uurijad arutlevad ka nende otsuste võimalike mõjude üle tegelikele valijatele ning näitavad, et kõige tõenäolisemalt mõjutab välimus vähem teadlikke valijaid, kes vaatavad palju televiisorit. Selline avastus on kooskõlas psühholoogiliste veenmismudelitega.

Senised uurimistulemused lubavad järeldada, et kiirete otsuste langetamine poliitiliste kandidaatide iseloomuomaduste kohta võib prognoosida nende valimisedukust. Teisisõnu: valijad pööravad suurt tähelepanu välimusele, kui peavad otsustama, millise kandidaadi poolt hääl anda. Kuna täielikult teadmispõhiste valikute tegemiseks peavad valijad oskama orienteeruda kandidaatide kohta avaldatava teabe tihedas voos, pole ime, et nad rakendavad lõplikule otsusele jõudmiseks mõttelisi otseteid.

Pärast ülevaate koostamist antud teema kohta avaldatud kirjandusest konstrueerisid autorid näos peegelduvate iseloomuomaduste arvutimudeli, mis tuvastab pädevushinnangutega seotud konkreetseid näojooni. Ekraanil kuvatud nägude pädevuse määra muutes suutsid nad näidata, et näo küpsus ja füüsiline atraktiivsus on kaks peamist kriteeriumit, mille alusel katses osalenud inimesed pädevushinnanguid andsid.

“Inimeste suunamine esmamuljete mõjusid eirama ei saa olema lihtne ülesanne. Välimusepõhiste omadusjärelduste kiirus, automaatsus ja olemus teevad nende korrigeerimise eriti keeruliseks. Peale selle ei märka inimesed enamasti ka ise, et kujundavad arvamust teiste inimeste kohta nende välimuse põhjal,” järeldavad Olivola ja Todorov.

Kuidas siis välimuse mõju poliitikale kompenseerida? “Televisiooni ja muude meediumidega kokkupuutumise kontrollimine oleks väga raske, seega osutub valijate harimine tõenäoliselt edukaimaks strateegiaks,” arvavad autorid.