Aruanne pealkirjaga “2010. aasta teaduslik hinnang osoonikihi õhenemisele” sedastab, et 1987. aastal jõustunud rahvusvaheline kokkulepe loobuda seni külmutuskappides, aerosoolides ja mõnedes pakkimisvahtudes pruugitud klorofluorosüsinike (CFC-de) kasutamisest on olnud edukas, vahendab PhysOrg.

Osoon kujutab endast looduslikku kaitsefiltrit Päikeselt lähtuva ja inimestele kahjuliku ultraviolettkiirguse eest, mis võib põhjustada päikesepõletusi, silmakaed ja nahavähki ning kahjustada taimestikku.

Esimest korda täheldati hooajaliste osooniaukude ilmnemist Lõunapooluse kohale 1970. aastatel. Suure kella külge pandi teema 1980. aastatel pärast seda, kui täheldati probleemi süvenemist seoses CFC-de pealetungiga, mis ajendas 196 riiki ühinema Montreali protokolliga.

“1987. aastal allkirjastatud Montreali protokoll eesmärgiga kärpida osooni õhenemist põhjustavate ainete levikut on tulemuslik, see on aidanud ära hoida osoonikihi jätkuvat õhenemist viimastel kümnenditel,” kinnitab ülemaailmse meteoroloogialiidu WMO teadusjuht Len Barrie. “Osoonikiht kogu maailmas, kaasa arvatud polaaralade kohal, ei kahane enam, ent pole veel hakanud kasvama.”

Iga nelja aasta tagant ilmuva osoonikihi-hinnangu koostamisel osalenud 300 teadlased ootavad nüüd, et stratosfääriline osoonikiht taastuks aastateks 2045-2060 tasemele, mil see oli 1980. aastatel, mis aruande kohaselt võib saabuda oodatust veidi varem.

Ehkki CFC-de tööstuslik kasutamine on välja juuritud, jõudsid need ained atmosfääri koguneda ja sinna püsima jääda, mistõttu piirangute mõju avaldumine võtab aastaid aega.