Teadlased oskavad nimetada psüühikahaiguste füüsilised põhjused
Teiseks on neil häiritud ajukeskuste vahelise sidepidamise protsess, vahendab Imeline Teadus. Luumurrud, suhkruhaigus, vähk ja paljud muud haigused on arsti jaoks reaalsed, kuna kahjustatud kudesid, ebanormaalseid mõõtetulemusi või nakkust on tal võimalik oma silmaga näha.
Sellised haigustele iseloomulikud tunnused on ka heaks lähtepunktiks haiguse põhjuste mõistmisel ja ravi määramisel ning aitavad arstil haiguse kulgu jälgida ja hinnata patsiendi tervise paranemist ja tema täielikku tervistumist. Kuid veel mõni aasta tagasi oli suur rühm haigusi, mille puhul selline võimalus puudus. Arstid nägid küll haiguse sümptomeid, kuid mitte nende algpõhjust.
Need on psüühikahaigused nagu depressioon ja skisofreenia, mis küll levivad ajus, kuid mida ei saa tuvastada kahjustatud närvirakkude või ebanormaalsete analüüsitulemuste kaudu. Aastaid usuti, et neil haigustel on üksnes psüühilised põhjused ja ravi üle otsustamisel lähtuti väärarusaamast, et parimal juhul on patsienti võimalik ravida vestlusega, aidates tal oma olukorda mõista ja andes talle sellest väljapääsemiseks juhiseid. Kuigi kognitiivne teraapia ja muud psühholoogilise abi vormid on psüühikahäirete puhul kahtlemata tõhusaks abivahendiks, on nüüdseks aru saadud, et üksnes nendest ei piisa.
Paljudel vaimuhaigustel on reaalsed füüsilised põhjused ja seetõttu ei saa neid, nagu ka murtud jalaluud, üksnes rääkimisega terveks ravida. Aju skaneerimine ja muud uued tehnikad on tõestanud, et isegi kui psüühikahäiretega patsientide aju näeb normaalne välja, liiguvad seal närviimpulsid hoopis teisi marsruute pidi, kui terve inimese ajus. Aju on ehitatud selliselt, et iga tema osa täidab teatavat väga kõrge spetsialiseeritusastmega ülesannet ega ole võimeline iseseisvalt praktilist ülesannet tervikuna lahendama. Näiteks esmase reaktsioonina solvangule tekib meie peas tihe koostöö erinevate ajukeskuste vahel, mis tegelevad lisaks muule olukorra analüüsimise, mälu, viha, enesekontrolli ja otsustamisega. Kui üks neist lülidest tõrgub, on olukorrale liigse agressiivsusega või täiesti apaatselt reageerimise oht suur.
Kuigi teadlastel ei ole veel täielikku ülevaadet kõigest, teame me praegu siiski seda, et paljude psüühikahäirete põhjuseks on häired mõne spetsialiseerunud ajukeskuse talitluses või ajukeskuste omavahelises suhtluses. Sageli on neil häiretel puhtgeneetilised põhjused, mis tähendab seda, et näiteks depressiooni, skisofreenia või posttraumaatilise stressihäire väljakujunemise oht on teatavatel inimestel juba sünnist alates suurem. Muidugi ei pea nimetatud häired neil inimestel
tingimata tekkima, kuid sellesse rühma kuuluvad inimesed taluvad stressi või traumadega seotud üleelamisi halvemini, mistõttu neil võivad muutuda närviimpulsside liikumise teed, mis vallandabki vaimuhaiguse.
Kui teadlased hakkasid vaimuhaiguste põhjuseid mõistma, tekkisid ka uued ravivõimalused, näiteks elektrišokiga antava ravi uus versioon, aju süvastimuleerimine. Lisaks oskavad arstid nüüd paremini kindlaks määrata riskirühmadesse kuuluvaid isikuid.
Artikkel aju haigustest ning nende hiljuti tuvastatud põhjustest on ajakirja Imeline Teadus 2011. aasta veebruari numbris tervelt kuuel leheküljel, hästi illustreeritud kujul. Kirjutame näiteks posttraumaatilisest stressihäirest, obsessiiv-kompulsiivsest häirest, tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirest, skisofreeniast ning depressioonist ja nende haiguste tekke põhjustest.
