Teadlased leidsid maailma suuruselt kuuenda jõe — mere põhjast!

Briti teadlased on Musta mere põhjast leidnud tohutusuure jõe.

Nagu maapealsedki jõed, uuristavad merealused veeteed sänge, harujõgesid, jõelamme, kärestikke ja koguni koski. Üks Musta mere põhjast avastatud jõgi on kohati kuni 35 meetrit sügav ja üle 800 meetri lai, vahendab The Daily Mail.

Kui selline jõgi leiduks kuival maal, oleks seni veel nimetu veetee teadlaste hinnangul jõesängi läbiva veehulga lõikes maailma suuruselt kuues jõgi.

Ülisoolast vett ja setteid kandev vool on Türgi ranniku lähistel merepõhja allveerobotiga skanninud Leedsi ülikooli töörühma sõnul 350 korda võimsam kui Thamesi jõgi.

Musta mere jõgi voolab kiirusega 6,5 kilomeetrit tunnis, kusjuures igas sekundis läbib jõesängi 22 000 kuupmeetrit vett — kümme korda rohkem kui Euroopa suurimat jõge Reini.

Musta mere jõgi voolab ainult umbes 60 kilomeetri kaugusele, kuni jõuab mereperveni ja hajub süvamerre.

Senileitutest ainus aktiivne merealune jõgi on kujunenud soolase vee voolamisel Bosporuse väina kaudu Vahemerest Musta merre, mille soolasisaldus on väiksem. See põhjustab Vahemere tihedama vee voolamise jõena merepõhjas, kus see uuristab endale kanaleid ja kõrgeid kaldaid.

Avastus võib aidata selgitada, kuidas elusolendid sügaval avaookeani põhjas, maismaalähedastest toitainerikastest vetest kaugel eemal ellu saavad jääda — nimelt kannavad jõed endas setteid ja toitaineid.

“Vesi kanaleis on tihedam kui ümberkaudne merevesi, kuna selle soolsus on suurem ja see kannab endas nii palju setteid. Jõgi voolab merepervelt alla ja sügavikutasandikule, samamoodi nagu maismaal,” ütleb töörühma juhtinud Leedsi ülikooli geoloogia- ja keskkonnateaduskonna doktor Dan Parsons.

“Meie ookeanide sügavikutasandikud on nagu meremaailma kõrbed, ent taolised kanalid võivad üle nende “kõrbete” kanda eluks vajalikke toitaineid ja nende koostisosi. Seega võivad merealused jõed olla elu säilimiseks kriitiliselt tähtsad, nagu arterid, mis ookeanisügavustesse elu pumpavad. Peamine erinevus maiste jõgedega on asjaolu, et koolmekohtades liigub merejõgede vesi spiraalselt vastupidises suunas maal liikumise suunale.”

Pärast seda, kui kajaloodi-uuringutega leiti mitmest maailma ookeanist looklevaid kanaleid, on teadlased juba mõnda aega kahtlustanud merepõhja-jõgede olemasolu. Seni pole aga üheski sellises kanalis täheldatud voolavat vett.

Üks suuremaid merepõhjakanaleid paikneb Brasiilia ranniku lähedal, kus Amazonase jõgi Atlandi ookeani suubub.

Arvatakse, et suurem osa merejõgedest moodustus ajal, mil merepinna tase oli praegusest palju madalam. Kanalite pikkus võib küündida 4000 kilomeetrini, laius mitmete kilomeetriteni.

Musta mere kanal, mis on küll palju väiksem, on seni ainus, milles on seni täheldatud vee voolamist, ning see tõestab, et nood salapärased kanalid on merealuste jõgede moodustatud.

Erinevalt ookeanisüvikutest — tektooniliste plaatide liikumisest tekkinud geoloogilistest moodustistest ookeani kõige sügavamates piirkondades — looklevad merealused jõed sarnaselt maismaajõgedele ning moodustavad kaldaid, erodeerides settemuda kanali põhjast ja kuhjates seda servadesse.

Parsons avaldab arvamust, et kogutud uurimisandmed võivad osutuda tähtsaks ka merejõgede lähistelt puurkohti otsivatele naftakontsernidele.