Tallinna ja Harjumaad puudutava uuringu puhul andis veidi üle saja inimese nõusoleku, et uurijad võivad mobiilifirma abil nende asukohta viie päeva jooksul iga poole tunni tagant tuvastada. Tallinnas 100–500 meetri täpsusega määratud asukohapunktid kanti kaardile ja analüüsiti inimeste liikumisteekondi, kirjutab Eesti Päevaleht.

Rein Ahase sõnul oli esialgu huvitavaim tulemus see, et meetod üleüldse töötas ja on kasutatav ühiskonna ja linna planeerimisel. Nimelt võrreldi tulemusi ka autode automaatsete liikumisloenduri tulemustega. Selgus, et kui positsioneeritud inimesed massiliselt liikuma asusid, siis tõusis ka ristmike koormus.

Oluline on ka see, et kaardile saadi tallinlaste teatud rühmade liikumisharjumused. “Tavaliselt teame kodu, töökohta ja liikumisvahendit, ülejäänu mõtleme juurde. Nüüd saime väga hea ülevaate, kui palju või vähe inimesed üldse liiguvad,” selgitab Ahas.

Näiteks tuli välja, et mida parema sissetulekuga inimene, seda rohkem ta töö-kodu joonest kõrvale kaldub. “Osa selleks, et peavad seda suurt raha liikudes välja teenima. Teistel on aega seda kulutada,” selgitas Ahas. Madalama sissetulekuga inimeste töö on paiksem ja nende võimalused ei luba liiga palju ringi seigelda.

Inimeste liikumise aega ja teekonda kaardistades saab tulevikus teid ja ühendusi mõistlikumalt kavandada. “Inimeste liikumisharjumusi ja vahemaid teades saab planeerida paremat linna, mis köidaks tagamaal elavaid või töötavaid inimesi linnaga rohkem,” ütleb Ahas.

Kesklinn ja tema teenuste atraktiivsus on teadlaste sõnul üks, mis seni veel maal elavaid inimesi linnaga seob. Nende uuring näitab selgelt, et seda sidet tuleb kultuuri ja teeninduse kaudu tugevdada.

Üks huvitavamaid uuringu tulemusi oli “pendeldajate” ehk linnast väljas elavate, kuid linnas tööl käivate inimeste teekonna kaardistamine laialivalguvas Tallinnas. Pendeldajad on aktiivsed tööle mineku ja töölt tuleku ajal, ning ka pärast poolt üheksat õhtul on pendeldajad linlastest aktiivsemad. Linlasi on rohkem liikumas puhkepäevade ennelõunal, pärastlõunal suureneb linnast väljaspool elavate inimeste liikumisaktiivsus. Muu hulgas selgus, et laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul on inimesed kõige paiksemad.

Mobiilpositsioneerimisega saab Ahase ja Margi sõnul inimese linnaruumi kasutust mõõta ning ka parkimist ja tänavakasutamist maksustada. Midagi niisugust on rakendamisel Londonis, Singapuris ja Jaapanis.

Eksperiment tõestas, et vanalinn vana keskusena ja Maakri piirkond uue keskusena hakkavad üksteisest isoleeruma. “Nn city kontrollimatu kasv Tartu maantee suunas nihutab linnakeset oluliselt. Praegu on uus keskus välja kujunemata,” ütleb Ülar Mark.

Selleks, et linnaelu seisukohast olulised vanalinn ja sadam ei jääks täielikku isolatsiooni, on spetsialistide sõnul vaja inimeste liikumisteed suunal city-vanalinn-sadam läbimõeldult planeerida, siduda kesklinna ühtseks tervikuks.

Praegu saadi koos jalakäijate loendusega kaardile ruumiline katkestus — Viru keskuse piirkond, mis blokeerib kaht keskust. “Võime väita, et city ja vanalinna piirkonnas liiguvad erinevad inimesed ja eri aegadel,” tõdeb Mark. Kuidas seda ületada, on spetsialistide sõnul keeruline planeerimisülesanne.

“Teadaolevatel andmetel pole sotsiaalset positsioneerimist niisugusel kujul enne meid maailmas tehtud,” märgib Rein Ahas.

Sotsiaalsest positsioneerimisest on Ahas, Ülar Mark ja Heikki Kalle kirjutanud ajakirja Akadeemia 2004. aasta märtsinumbris, lähikuudel on ilmumas teadusartikleid rahvusvahelistes ajakirjades. Ülar Mark tutvustab meetodit järgmisel nädalal Massachusetsi tehnoloogiainstituudi rahvusvahelisel konverentsil.