Teadlased: inglid on lennuvõimetud ebardid!

 (580)
Teadlased: inglid on lennuvõimetud ebardid!
Päevaleht/Pressifoto, Marko Mumm

Jeesuse sündi kristlikus kunstipärandis levinud “sõimestseenides” kuulutavad inglid on anatoomilised ebardid, ütleb teadlane, kelle vältel ei saanud taolised olendid ka kõige parema tahtmise juures lennata.

Juhtiv bioloog on võrrelnud lennuvõimeliste liikide füsioloogiat spirituaalsete ja mütoloogiliste olendite kujutistega kunstis ning leidnud, et jõulukuuskede tipus istuvad inglid ja haldjad ei saanud taolisele positsioonile küündida tiibade jõul, vahendab The Daily Telegraph.

University College Londoni professor Roger Wotton näitas, et nii käte kui linnusarnaste sulistiibadega kujutatud inglite jaoks oli lendamine ilmvõimatu.

“Kujutavas kunstis esinevate tõendite kõige pealiskaudsemalgi vaatlemisel on näha, et inglid ja keerubid ei suuda lendu tõusta ega lennates edasi liikuda,” ütleb Wotton. “Ja isegi kui nad lendamise asemel deltaplaanidele sarnaselt laugleksid, oleks stardiks vaja äärmiselt suure kiirusega tuult ehk sellist, mis puhuks ingli maapinnalt minema ka ilma tiibadeta.

Huvitaval kombel kujutas kunstnik Giotto üht inglit jäiga “monotiivaga”, mille puhul võib tegu olla lauglevaks lennuks vajaliku kohandumusega. Kui inglid aga muud ei tee kui lauglevad, siis kuidas tiivad kokku pannakse või välja sirutatakse, ja kuidas neid jäigana hoitakse?”

Õhus hõljuvad ning Jumala ja inimese tegudele tunnistajaks olevad inglid, keerubid ja putod (tiivulised rinnalapsed) kaunistavad mõningaid kõige kuulsamaid religioosse sisuga maale ja arhitektuurirajatisi maailmas.

Nende mõju inimese kujutlusvõimele on sedavõrd tugev, et ühe mulluse uurimuse kohaselt usub suurem osa ameeriklasi inglite olemasolusse.

Pew’ usu- ja avaliku elu foorumi läbi viidud uurimusest selgus, et 68 protsenti 36 000 küsitletud täiskasvanust arvas, et maailmas on tegevad nii inglid kui kurivaimud.

Kõige värskemate uurimuste kohaselt arenesid lindude tiivad nende esivanemate eesjäsemetest; aja jooksul määras kogu kehakuju sulgkate. Lindude luustiku suurem hõredus andis neile kerge kuid tugeva sarruse.

Inglitel on aga normaalse inimese mõõtu kehad ning keerubeid ja putosid on väga tihti kujutatud lausa ülekaaluliste, pontsakate ja tillukeste tiivakestega lastena. Samuti puuduvad neil jõulised lihased, mis lindudel tiibu liigutada võimaldavad.

University College Londoni ajakirjas Opticon avaldatud teadustöö “Inglid, putod, lohed ja haldjad: kuidas uskuda võimatut” (ingl Angels, Putti, Dragons and Fairies: Believing the Impossible) raames saavad oma jao kätte ka haldjad.

Enamasti kujutatakse neid putuka-, tihti kiili- või liblikatiibadega. Mõlemal mainitud putukal on tüsilikud lennumehhanismid, mis nõuavad peamiste tiibu liikuma panevate lihaste paiknemist rindmikus.

“Haldjatele lendamiseks vajalik rindmiku deformatsioon oleks äärmiselt ebamugav”, osutab akadeemik. “On enam kui kindel, et haldjad ei lenda.”

Judeokristlikus traditsioonis on inglitel eriline tähendus; samuti etendavat nad olulist rolli islamiusus. Mitmed lõigud Piiblis räägivad lendavatest inglitest. Jesaja raamatu 6. peatükk, lõigud 2 ja 6 kirjeldavad seeraveid kuuetiivalistena. Wottoni artikkel uurib ka inglimütoloogia püsivuse tagamaid.

“Taoliste nähtuste vaatlemine õpetab meile üht-teist selle kohta, mida me usume ja mis on konkreetne,” ütleb professor. “Inglid kujutavad endast usklike inimeste jaoks väga tugevaid religioosseid ikoone. Nende sarnasus inimesega lisab neile väge. Samal ajal on neil aga tiivad, sest nad on midagi enamat kui inimesed. Nad toimetavad sõnumeid taevasse ja peavad seega suutma lennata.

Levinud ettekujutuse kohaselt pärinevad haldjad meeldivast allmaailmast ning saalivad tihti edasi-tagasi enda ja meie maailma vahel, seega võimaldab lendamine reisimisele kulutatud aega kokku hoida.”