Teadlased: homosid ei saa ravida!
Ameerika psühholoogialiidu APA värske resolutsiooni kohaselt peaksid tervishoiutöötajad vältima klientidega suheldes väiteid, et nood saavad oma seksuaalset orientatsiooni teraapia või muu ravimeetodi abil muuta. Põhjus on organisatsiooni ühisel hinnangul lihtne: ravi ei tööta, vahendab LiveScience.
Lapsevanematest, laste kasvatajatest, noortest ja nende perekondadest oleks ka arukas vältida seksuaalse orientatsiooni muutmise programme, mis kirjeldavad homoseksuaalsust vaimuhaiguse või arenguhäirena, sedastab resolutsioon. Selle asemel peaksid nad otsima psühhoteraapiat, ühiskondlikku tuge ja haridusteenuseid, mis pakuvad sugulise sättumuse ja seksuaalsuse kohta korrektset teavet, suurendavad perekonna ja kooli toetust ning kahandavad seksuaalvähemusnoorte kõrvaletõugatust.
Liidu iga-aastasel kokkutulekul vastu võetud resolutsiooni koostas vastav operatiivgrupp.
"Vastupidiselt sugulise sättumuse muutmise pooldajate ja praktiseerijate väidetele ei ole piisavalt tõendeid, mis toetaksid psühholoogilise sekkumise tõhusust sugulise sättumuse muutmisel," ütleb operatiivgrupi juht Judith M. Glassgold.
Uurijad pole kindlalt järeldanud, millises ulatuses on homoseksuaalsus geneetiliselt pärilik, kuid paljud arvavad, et tegu on kombinatsiooniga looduslikest eeldusest ja kasvatusest. Samas on mitmed uuringud näidanud, et geenidel on oluline roll.
Ehkki teraapia teemadel on varem tsiteeritud vastandlikke uuringuid, on teadlased leidnud, et "suguline sättumus selle muutmise eesmärgil välja töötatud meetodite mõjul ei muutu", ütleb Glassgold.
"Leidub teatud uuringuid, mis annavad mõista, et mõned indiviidid on õppinud oma homoseksuaalseid ihasid eirama või nende ajel tegutsemist vältima. Ometi ei näita need uuringud, kelle jaoks selline pärssimine võimalik oli, kui kaua selline mõju kestis või millised olid selle tagajärjed vaimsele tervisele pikemaks perspektiivis. Samuti saadi selline tulemus palju tõenäolisemalt inimestega, kes olid alustuseks tundnud lihtsalt külgetõmmet samast soost isiku suhtes."
Selle ülevaate põhjal soovitas operatiivgrupp vaimse tervishoiu töötajatel vältida enda või teiste inimeste sättumuse pärast muretsevate patsientide aitamisel nõuandeid, mis sugulise sättumuse muutmise pingutuste tegelikku tõhusust moonutavad, rõhutatakse psühholoogialiidu avalduses.
Grupp analüüsis 83 vastavateemalist eelretsenseeritud teadusartiklit aastatest 1960-2007, nagu ka seksuaalse sättumuse teemalisi värskeid uuringuid.
"Paraku sisaldab suur osa sugulise sättumuse muutmise vallas tehtud uurimustest tõsiseid koostamisvigu," nendib Glassgold. "Vaid üksikuid uuringuid võiks pidada metodoloogiliselt korrektseks. Mitte ükski neist ei võtnud süstemaatiliselt hinnata võimalikke kahjusid."
Seni teostatud uuringute põhjal ei jõudnud operatiivgrupp mitte mingitele järeldustele seksuaalse orientatsiooni muutmise katsete tõhususe osas ega küsimuses, kas vastavad meetodid võivad olla ohutud või kahjulikud.
"Sellise informatsiooni puudumisel ei saa psühholoog ennustada vastavate ravimeetodite tegelikku mõju; arvestades kvalitatiivseid uuringuid, mis viitavad teraapia võimalikule kahjulikkusele, peab arst olema väga ettevaatlik," rõhutab Glassgold.
"Praktiseerivad terapeudid võivad abistada kliente selliste teraapiatega, mis ei ürita nende sugulist sättumust muuta, vaid hõlmavad pigem olukorraga leppimist, tuge ja identiteediuuringuid koos identiteedi arendamisega, kusjuures ei ole eesmärgiks seatud mõnd konkreetset identiteedi-tulemust."
Ühes aruande jaotises nentis operatiivgrupp, et osa klientidest, kes otsivad abi sugulise sättumuse muutmisel, võib häirida konflikt nende sättumuse ja usuliste veendumuste vahel.
Grupp soovitab vaimse tervise teenuste litsentseeritud pakkujail nende aitamiseks "uurida võimalikke elustsenaariumeid, mis tegelevad patsiendi sugulise sättumuse tegelikkusega. kahandada homoseksuaalsusega kaasnevat häbimärgistatust, näidata üles lugupidamist kliendi usuliste veendumuste suhtes; ning vaagida usuliselt ja vaimselt tähendusrikka ja rahuldustpakkuva elu elamise võimalikkust".
