Teadlased avastasid ookeanipõhja kadunud iidse mandri osi

 (60)
Teadlased avastasid ookeanipõhja kadunud iidse mandri osi
Foto: A. Solomonov, RIA Novosti

Värskelt avaldatud uurimuse järgi on India ookeani põhjas iidse superkontinendi osad. Teadlased väidavad nimelt, et leidsid tõendid maismaast, mis eksisteeris kaks miljardit kuni 85 miljonit aastat tagasi. Maariba, mida teadlased nimetavad Mauritiaks, lagunes ja kadus ookeani, kui tänapäevane maailm kuju võtma hakkas.

Umbes 750 miljonit aastat tagasi oli kogu maismaa üks suur kontinent nimega Rodinia ja kuigi neid lahutavad praegu tuhanded kilomeetrid ookeani, olid India ja Madagaskar kunagi kõrvuti, vahendab BBC News.

Nüüd usuvad teadlased, et on leidnud selle mandri osa, mida nimetatakse mikrokontinendiks, ja mis asus Madagaskari ja India vahel. Sellisele järeldusele tuldi liivaterade uurimisel Mauritiuse randadel.

Liivaterad on pärid üheksa miljoni aasta tagusest vulkaanipurskest, kuid sisaldavad mineraale, mis on palju vanemad.

„Me leidsime tsirkoone, mille eraldasime rannaliivast, ja neid leidub tavaliselt mandrilises maakoores. Need on väga vanad,“ ütles Oslo ülikooli professor Trond Torsvik.

Tsirkoon on pärit ajast 1,97 miljardit kuni 600 miljonit aastat tagasi ja meeskond tegi järelduse, et need on iidse maismaa jäänused ja tõmmati saare pinnale vulkaanipurske ajal.

Seotud lood:

Professor Torsvik usub, et Mauritia osi võib leida Mauritiusel umbes kümne kilomeetri sügavuselt ja India ookeani põhjast.

Umbes 85 miljonit aastat tagasi hakkas aga India Madagaskarist eemalduma oma praeguse asukoha suunas ning mikrokontinent lagunes ja kadus lõpuks lainete alla. Väike osa sellest võib aga olla säilinud.

„Praegu on Seišellid tükk graniiti või mandrilist maakoort, mis asetseb praktiliselt keset India ookeani,“ seletas professor Torsvik. „Aga kunagi paiknes see Madagaskarist põhjas. Ja mida me ütleme, on see, et võibolla oli see palju suurem ja on palju neid mandrilisi tükke, mis on ookeani laiali pillutatud.“

Tarvis on edasisi uuringuid, et lõplikult kindlaks teha, mis sellest kadunud mandrist sai.

„Meil on vaja seismilisi andmeid, mis näitaksid meile struktuuri... see oleks lõplik tõend. Või võiks puurida sügavale, aga see maksaks palju raha,“ nentis Torsvik.