Sel nädalal käivitub ametlikult mastaapne uurimisprojekt, mis tipneb kolme aasta pärast esimeste katseklaasis viljastatud loodete tüvirakkudest valmistatud “sünteetilise” vere ülekannetega vabatahtlikele katsealustele. Tulemustega kaasnev revolutsioon elutähtsates vereülekandeteenustes, mis seni on pidanud värskete verevarude osas lootma inimdoonorite pidevalt toimivale võrgustikule, võib päästa elusid liiklusõnnetustes ja sõjaväljal, vahendab The Independent.

Mitu miljonit naela maksva projektiga, kuhu on kaasatud riikliku tervishoiuameti vere, elundite ja kudede ülekande eriteenistus NHS Blood and Transplant, Šoti vereülekande-teenistus ja maailma suurim meditsiiniuuringute-alane heategevusorganisatsioon Wellcome Trust, asub Suurbritannia esiritta globaalses võidujooksus loote tüvirakkudest valmistatud vere väljaarendamise nimel.

Uurijad testivad katseklaasi-viljastamise protsessist üle jäänud inimlooteid ja sõeluvad välja need, mis on geneetiliselt määratud arenema 0-negatiivsesse gruppi — universaalsesse doonorirühma, kelle verd võib üle kanda ükskõik kellele kartmata, et vastuvõtja organism selle hülgaks.

0-negatiivne rühm on suhteliselt haruldane, esinedes vaid umbes seitsmel protsendil rahvastikust, kuid seda saaks toota piiramatutes kogustes loote tüvirakkudest, mida saab laboratoorsetes tingimustes piiramatult paljundada.

Eesmärk on loote tüvirakkude stimuleerimine arenema täiskasvanud, hapnikku kandvateks punasteks verelibledeks, mida saaks kasutada kiirkorras ülekannetes. Sel moel saadud vere eeliseks on, et seda pole saanud nakatada viirused nagu HIV ja hepatiit või inimestele leviv hullu lehma tõve tüvi. Eriti on pidevat värske universaalse doonorvere varu tarvis sõjaväel lahinguolukordades, kus tavaline, doonoritelt pärit verevaru kipub kiiresti otsa saama.

Küll aga tõstatab vere arendamine ülejääk-loodete rakkudest keerulisi eetilisi küsimusi inimestes, kellele ei meeldi inimloodete hävitamine tüvirakkude saamise eesmärgil. Samuti kerkib üles intrigeeriv filosoofiline küsimus, kas sünteetiline veri pärineb kelleltki, keda pole kunagi olemas olnud. Teoreetiliselt võiks kogu riigi vajadused katta üksainus embrüo.

Usutavasti on Wellcome Trust lubanud projektile eraldada kolm miljonit naela, Šotimaa, Inglismaa ja Kõmri vereteenistused lisavad oma panuse. Kuulda on, et kaasa lööb ka Iiri valitsus. Wellcome Trusti pressiesindaja sõnul on komplitseeritud juriidiliste probleemide silumisse kaasatud kõik projekti osapooled; järgmisel nädalal on oodata vastavasisulist ametlikku avaldust.

Projekti juhib Edinburghi ülikooli professor ning Šoti riikliku vereülekande-teenistuse juhataja Marc Turner. Turner on varem osalenud uuringutes, millega püüti leida moodust tagamaks doonorvere saastumatust Creutzfeldt-Jacobi tõve ehk hullu lehma haiguse ühe inimnakkava tüve (vCJD) nakkuslikust kandjast. Oletatavasti on paljud selle tüve põdejad saanud nakkuse vereülekandest.

Inglismaa ja Põhja-Iiri riikliku vereteenistuse pressiesindaja kinnitas, et läbirääkimised ühise uurimisprojekti teemal on lõpusirgel ning et ametliku teate väljastamist takistavad hetkel pigem juriidilised kui teaduslikud probleemid.

Riikidevahelises ühisprojektis osalevad praegustel andmetel veel ka teadlased Edinburghi ülikooli meditsiiniuuringute nõukogu taastusmeditsiini keskusest ning Roslin Cellsist, ettevõttest, mis kasvas välja Roslini instituudist, kus 1996. aastal klooniti lammas Dolly.

Ka mujal maailmas, kõige agaramalt Rootsis, Prantsusmaal ja Austraalias, tegelevad teadlased sünteetilise vere väljatöötamise kallal loote tüvirakkudest. Mullu teatas USA biotehnoloogia-kompanii Advanced Cell Technology, et on suutnud toota loodete tüvirakkudest miljoneid funktsioneerivaid punaseid vererakke, kuid uuringud Ühendriikides seiskusid, kui Bushi administratsioon teadustöö loote tüvirakkudega ära keelas. President Barack Obama on keelu tänaseks tühistanud.

Suurbritannias viibis projekt seni eelkõige raskuste pärast “translatiivse” ehk laboratoorsete teadusuuringute kaubandusliku arendamise varajasematesse etappidesse suunata püüdva uurimustöö rahastamise saavutamises. Tänaseks on see probleem lahendatud.