Kui tahame ikkagi inimesi ja inimeste omadusi – näiteks miks nad haigeks jäävad ning kas ravimid mõjuvad või ei mõju - uurida, siis me peame inimesi uurima. Kõige parem mudelorganism tänapäeval on inimene. On tulnud uued tehnoloogiad, mis võimaldavad inimeste rakke uurida nii, et me saame ka vastused.

Loommudelid on väga head, kuid väga tihti teadmised, mis me sealt ammutame ei transleeri üks-ühele inimesele. On väga huvitav uurida Monterrey lahe millimallikaid, kuid palju ta annab konkreetse inimese terviseuuringutesse, pole päris selge.

Inimesi peab uurima. Siin on kaks aspekti. Arvesse võttes, kui palju inimesi on maailmas, siis kõik genoomide variandid on siin-seal esindatud, kuid me ei ole saanud veel kõike uurida. Võimalik on töötada ka rakkudega ja rakke uurida ning saame sinna erinevaid mõjutusi sisse viia, kuid ma ei näe tulevikku nendel katsetel, mida täna juba pakutakse ja kus valitakse embrüot selle järgi, millised on nende polügeensed riskid. Ma olen absoluutselt selle poolt, et haruldaste mutatsioonide diagnoosimine leiab aset enne viljastatud munaraku implanteerimist. See on vajalik.

Keegi ei taha endale haiget last. Ja kui tehnoloogia seda täna võimaldab, siis tuleb seda kasutada. Kõik need soovitused, et seda ei tohi teha, ei kehti nende inimeste puhul kohe kui see probleem neid ennast puudutab. Kui lapsi pole ja ei tahagi neid saada, siis on väga kerge soovitada inimestele, et ärge tehke seda või see pole eetiline. Aga inimesed tahavad saada tervet last. Seda soovitab ka arst.

Kokkuvõttes, inimesi tuleb uurida, seda tuleb teha kõikidel viisidel, mis on ühiskonnas kokku lepitud ja inimesed ise otsustavad, kui kaugele nad lähevad. Tehnoloogiad arenevad, aga me peame nendest aru saama ja mõistma ohtusid. Ning me peame aru saama ka sellest, mida nad meile annavad.