Collins on oma ettevõtmise toetuseks käivitanud veebilehe Biologos, mida rahastab Templetoni Fond, ja mis üritab leida lepitust teaduse ja usu vahel, vahendab New Scientist.

Paljud usklikud teadlased põhjendavad laialdasi tõendeid evolutsiooni toimimisest sellega, et jumal lükkas suure paugu abil universumi käima, taandus seejärel ise kaadrist ja laskis loodusseadustel - nende hulgas evolutsioonil - teha ülejäänud töö. Esimene Moosese raamat on nende arvates evolutsiooniprotsessi toimimise allegooriline kirjeldus.

Mitmed organisatsioonid, nagu näiteks rahvusvaheline Vaimulikkonna Kirja Projekt (ingl k Clergy Letter Project) on selliseid selgitusi toetanud eesmärgiga aidata usklikel lepitada oma usku ja evolutsiooni tunnustamist, distantseerides samas peavoolu-religiooni neist, kes usuvad Moosese raamatus kirjeldatud loomelugu sõna-sõnalt.

Collinsi jaoks on mõte ükskõiksest jumalast, kes istub, käed rüpes, lastes loodusel ja evolutsioonil omasoodu toimida, liig. Kuhu jääb siis jumalik sekkumine ning kuidas saab palvetest kasu olla, kui jumal ei sekku? Selle dihhotoomia lahendamiseks sukeldub Collins raskestimõistetavasse kvantmehaanilisse füüsikasse, püüdes tõestada, et jumal siiski sekkub, aga sellisel moel, mida teadlastel pole võimalik märgata - võib-olla looduslikke konstruktsioone kaduvväiksel, praktiliselt hoomamatul moel müksides.

"Kvantmehaanilise ebamäärasuse ja keerukate süsteemide kaootilise ennustamatuse juures leitakse maailmal tulevikuarengutes olevat teatud vabadus," kirjutab Collins oma raamatus "Jumala keel" (The Language of God).

Ta järeldab sellest, et "on täiesti võimalik, et jumal sekkub loodud maailma vaevu hoomatavatel viisidel, mida pole teaduslike vaatlustega võimalik tuvastada. Nii avab kaasaegne teadus ukse jumalikule tegutsemisele ilma vajaduseta loodusseadusi rikkuvate imede järele. Absoluutse ennustatavuse või selgituse võimatuse tõttu ei välista loodusseadused enam jumala tegutsemist maailmas. Meie maailmapildis on jälle olemas koht jumaliku sekkumise võimalikkusele".

Seega, kuna jumal maailma mingil kavalal kvantmeetodil "putitab", on jumalikku juhatust ja sekkumist ikka mõtet palves paluda.

Paljude tõsiteadlaste ja skeptikute meelest kaldub Collins pseudoteaduslikesse spekulatsioonidesse vaid selleks, et hoida jumalat maises raamistikus. Ainuüksi usku jumalasse võib pidada pimesi vastu võetud otsuseks, mida paljud teadlased ja mitteteadlased pärast hoolikat ja mõistlikku vaagimist ei soovi teha. Nende jaoks, kellel on raskusi endale tunnistamisega, et meie olemasolu on puhta juhuse tulemus, jääb aga võimalus uskuda sellesse, et jumal maailma käima lükkas.

Collinsi argumentatsioon tundub imelik, eriti arvestades tema tunnustatust teadlasena ja asjaolu, et ta juhtis varem teedrajavat inimgenoomi projekti, mis toetus kindlalt teadusliku uuringu ja distsipliini põhimõtetele. Miks imelik? Kuna see õõnestab arusaama, et seda, millal ja miks maailm tekkis, saab selgitada ainuüksi teadus.

"Idee, et jumal saab maailma asjade käiku soovi korral hoomamatul moel sekkuda, kujutab endast vastandlike arusaamade ühildamist soovmõtlemise abil," kommenteerib ajakirja New Scientist teadustoimetaja Andy Coughlan. "Seetõttu kõlabki taoline argument andeka teadlase suust paljude jaoks pehmelt öeldes kummastavalt."

Coughlan leiab, et loodusseadustega piiritletud tegelikkuse elanikena, kelle vältimatu saatus on kunagi mullaks pudeneda, peame me püüdma omal jõul mõista, mida suudame, ning tõsta inimeksistentsi kvaliteeti ja õiglust maisemate vahenditega, loodusseaduste piires.

"Nagu Collins ka ise rõhutab, ei saa me kunagi teaduse abil kõike teada või ennustada. Täiesti tõsi. Arvata midagi muud oleks enesepett."

Kuid hoolimata kõigist selle vigadest on teadus tõenäoliselt parim ja ausaim meie käsutuses olev vahend praktiliste tõdede teadasaamiseks selle kohta, kuidas looduslik maailm toimib, toonitab Coughlan. "Tunnistagem siis seda, ning ärgem pressigem seda vähest, mida me teame, raskestimõistetavatesse ja tõestamatutesse jumaliku sekkumise põhistesse selgistustesse."