Teadlane: tuumarelv on parim vahend asteroidide tõrjeks!
Hiljutisel Ameerika astronoomialiidu poolaastakonverentsil väitis Lawrence Livermore’i nimelise riikliku laboratooriumi füüsik David Dearborn, et tuumarelvad on parim strateegia asteroidikatastroofi vältimiseks — eriti kui asteroidid on suured ja hoiatusaeg napp.
Dearborni sõnul on tuumaplahvatus tänu ülitugevale energiale asteroiditükkide kõrvaletõrjumiseks kõige praktilisem ja tasuvam lahendus võrreldes alternatiividega nagu keemiline kütus või laserkiired. Esiteks on tuumalõhkepead tänu selle suuremale energiahulgale ühe massiühiku kohta odavam kosmosse lennutada. Näiteks sama tugeva mitte-tuumaplahvatuse esilekutsumine võib nõuda mitut järjestikust kosmosestarti.
Samuti saab tuumalahendust rakendada lühikese aja jooksul. Plahvatus ainult 15 päeva enne kokkupõrget võiks selle vältimiseks edukalt killustada või kursilt kallutada 270-meetrise läbimõõduga asteroidi (sama suur on asteroid Apophis, mille Maale kukkumise tõenäosus aastal 2036 on üks 250 000-st). Teisalt kuluks sama suure asteroidi kursi piisavaks vääramiseks näiteks sellise laseriga, nagu leidub Lawrence Livermore’i laboratooriumi juures tegutsevas riiklikus süüterajatises, 6000 aastat.
Mis puudutab tuumaplahvatusega kosmosesse paisatavat kiirgust, siis Dearborni sõnul poleks seda Maalt isegi võimalik mõõta. Plahvatus leiaks aset miljonite kilomeetrite kaugusel kosmoses, st keskkonnas, kus taustkiirgus on niikuinii väga intensiivne.
Dearborn on konstrueerinud mudeleid ja käitanud raalsimulatsioone tegemaks kindlaks nii asteroidist eemal kui ka selle pinna lähedal toimuvate tuumaplahvatuste mõjusid. Tema simulatsioonid näitavad, et parim strateegia sõltub nii asteroidi suurusest kui ka kokkupõrkeni jäävast ajavahemikust.
Kui kokkupõrge väiksema asteroidiga jääb paari aastakümne kaugusele, võib tuumalõhkepea õhkimine asteroidi lähistel selle kursilt kõrvale müksata ilma seda lõhkumata. Kui kokkupõrge suurema asteroidiga on aga vaid nädalate küsimus, tuleks õhkida pomm asteroidi pinnal, ehkki mõned väiksemad asteroidikillud võivad siiski Maani jõuda.
Ehkki asteroidi mõõtmeid ja selle kaugust Maast on üsna lihtne hinnata, on kõige suuremaks tundmatuks teguriks ükskõik millise kaitsestrateegia juures asteroidi koostis. Asteroidid on selles osas väga mitmekesised taevakehad, ning mõned materjalid killustuvad teistest kergemini.
Dearborn leidis, et kui kokkupõrke vältimiseks oleks 30 aastat aega, oleks kõige mõistlikum läkitada asteroidile uurimislend. Isegi kui Dearborn ja teised teadlased sooviksid kosmoses tuumarelva katsetada, teevad relvade testimist keelustavad riikidevahelised konventsioonid, nagu ka avalik ja poliitiline vastuseis sellise katse vähetõenäoliseks.
Õnneks ei oota teadlased lähiajal ühtegi asteroidirünnakut. NASA on tuvastanud ja lahterdanud umbes 90% Maa-lähedastest objektidest, mis on piisavalt suured (rohkem kui 10 km läbimõõdus), et Maal massilisi väljasuremisi põhjustada, ning ükski neist ei kujuta endast lähitulevikus märkimisväärset riski — isegi Apophise ohutaset hinnatakse üliväikeseks. Samas on väiksemaid objekte keeruline kaardistada. Kõige väiksema meile tuntud asteroidi 1991 BA läbimõõt on kuus meetrit.
“Veel paar aastat, ja me saame öelda, et taevas pole midagi, mis ähvardaks globaalse katastroofiga,” ütleb NASA kuuteaduste instituudi juhataja ja NASA Amesi uurimiskeskuse astrobioloog David Morrison. “Ent selliseid, mis võiksid põrmustada terve linna, on enam kui miljon. Nende kõigi leidmine ja nende orbiitide arvutamine võtab väga kaua aega. Seega võib mõni väiksematest asteroididest meid tabada peaaegu igal hetkel, ilma mingi ettehoiatuseta. Ma ei oska praegu kuidagi hinnata selliste väiksemate objektidega pihtasaamise tõenäosust, sest me lihtsalt pole neid kõiki leidnud.”
