Teadlane selgitab: kuidas mõtles keskaegne inimene?

 (24)

Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm märgib, et keskaegne maailmapilt kujutas endast põhimõtteliselt peegelpilti meie tänasest maailmapildist.

Küsimus selle kohta, kuidas keskaegsed inimesed Euroopas maailma mõtestasid, saab tähenduse võrdluses meie enda mõtlemisega. Seda küsimust on põhjust esitada selleks, et saada aru mõtlemise muutumisest ajaloos ja teiseks selleks, et mõista, et meie mõtteviis pole ainuke viis maailmast mõelda. Mingis mõttes eristub keskaegne euroopalik mõtteviis tänapäevasest mõtteviisist radikaalselt, aga teisest küljest on ka sellega mitmeti sarnane.

Võib ka küsida, kas on mõtet rääkida keskaja Euroopast kui sellisest, sest tegemist on ajastuga, mis hõlmab umbes tuhandet aastat, aastast 500 kuni 1500, ning väga erinevaid geograafilisi piirkondi. Tõepoolest, ühest küljest on keeruline käsitada keskaegset Euroopat kui ühte tervikut, aga teisest küljest oli see selline kultuur, mis ise väärtustas terviklikkust. See oli holistiline kultuur, kus sooviti tagada ühiskondlikku ühtsust ja järjepidevust, sooviti näha korda, loogikat ja isegi sihipärasust. Küsimus, kuidas keskaja Euroopas mõeldi, on seega põhjendatud ning sellele on võimalik vastata.

Kuidas me aga saame analüüsida mõtlemist? Kõige lihtsam on keskenduda mõistetele, sest need on mõtlemise peamised tööriistad. Paljud tänapäeva Euroopa mõtlemise olulisemad mõisted olid keskaja Euroopas tundmatud. Näiteks mõisted, nagu ühiskond, poliitika, majandus ja kultuur – selliseid mõisteid olid keskajal tänapäeva tähenduses tundmatud. Üldmõisted, mis hõlmavad suuri ja abstraktseid valdkondi, hakkasid välja kujunema 18. sajandil. See on esimene õppetund: kui tahame mõista keskaja Euroopa mõtlemist, siis me ei saa kasutada neid mõisteid, milles oleme harjunud rääkima omaenda mõtlemisest.

Seotud lood:

Ma ei jõua etteantud ajaga rääkida kõigist keskaja mõtteviisi tahkudest, kuid tahaksin lühidalt arutleda kahe keskse mõiste ja mõtlemise kategooria üle. Nimelt, kuidas keskaja Euroopas mõtestati aega ja ruumi.

Kui alustada ajast, siis see on iseenesest universaalne nähtus. Füüsikaliselt võime seda mõista kui abstraktse ja muutumatuna. Samas on iga kultuur andnud ajale oma isikupärase tõlgenduse ning väärtustanud ja liigendanud seda omamoodi.

Keskaja Euroopa puhul on oluline silmas pidada, et oli käibel kristlik ajaarvestus, mis sündis 6. sajandil, kui mõeldi välja aja arvestamine Kristuse sünnist. Ja me elame selles ajaarvestuse süsteemis veel tänapäevalgi. Komme arvestada aastaid Kristuse sünnist juurdus aga alles 10.-11. sajandi paiku ning sellest ajast peale oleme harjunud mõtlema, et elame selles või teises aastas pärast Kristuse sündi.

Teine väga tähtis kristlik leiutis oli nädala välja mõtlemine. Kui veel Vana-Roomas elati kümne päeva ehk dekaadi kaupa, siis kristlus lõi nädalase tsükli, matkides maailma loomislugu piibli järgi. Just see, et viimasel, seitsmendal päeval ei tohi töötada, on oluline kristlik leiutis ja veel tänapäevalgi naudime selle hüvesid.

Mis on keskaegse ajataju puhul oluline, on see, et aeg polnud igapäevaelus kuigi tähtis. Aega ei osatud mõõta, inimesed ei teadnud, millal nad sündinud on ja kui vanad nad on. Sünnipäev leiutati alles hiliskeskajal ja varauusajal, 15.-16. sajandi paiku. Inimesed arvestasid oma aega looduslike rütmide järgi, aastaaegade, päikesetõusu ja loojangu järgi.

See aeg oli ka kvalitatiivselt erinev ning näiteks kohtumõistmisel karistused erinesid vastavalt sellele, kas kuritegu tehti päeval või öösel.

Keskaegne aeg oli oma olemuselt paradoksaalne. Ühest küljest kristlus juurutas keskaeg lineaarse aja käsituse. See tähendab, et aega ei käsitatud tsirkulaarse või spiraalsena, vaid lineaarse liikumisena lõpu suunas – viimse kohtupäeva ja maailmalõpu suunas. Teisalt oli lineaarse aja kõrval keskajal väga tähtis ka liturgiline, rütmiline ja ringjas aeg. Elati kirikukalendri järgi, mis iga aasta tegi uuesti läbi Kristuse elu kõige tähtsamad sündmused. Need kaks aega – ringjas, liturgiline ja lineaarne kristlik ajaloo aeg - olid oma vahel teatavas pingeseisundis. See annab ühe võtme keskaja ajataju mõistmisesse.

Keskajal puudus meie mõistes ajalootaju, asju ei käsitletud historistlikult ehk selles ajaloolises kontekstis, milles need aset leidsid. Kõike hinnati oleviku seisukohalt. Seda nimetatakse ka presentistlikuks ajalootajuks. Möödunud sündmusi mõõdeti ja mõisteti oma enda oleviku seisukohast lähtudes. See on oluline erinevus tänapäeva Euroopaga, kus me püüame alati arvestada sündmuste ajaloolist konteksti ja vältida anakronistlikke hinnanguid.

Kui liikuda järgmiseks ruumi juurde, siis võib teha kohe üle olulise järelduse, et kui keskajal väga ei hoolitud ajast, siis seda enam hooliti ruumist. Samas kui tänapäeva Euroopas hoolitakse väga ajast, kuid ei hoolita eriti ruumist, s.t. ruum tundub meile tavaline ja enneantud. Seda näitlikustab hästi üks tõsiasi: kui tänapäeva Euroopas on kõige rängem kohtulik karistus inimese eluaegne vangistus, tema ahendamine ruumi, siis keskajal oli selleks inimese ruumist välja heitmine, lindpriiks kuulutamine, ilma õigusliku kaitseta maailma saatmine. See, mis oli ühiskonna kõige suurem hirm, aitab mõista selle ühiskonna mõtlemiskategooriaid.

Kõnekas on ka see, et keskaja Euroopas ei tuntud ruumi mõistet, sest selle ladinakeelne vaste, „spacium“, tähendas pigem ajavahemikku või intervalli, räägiti hoopis „locusest“ – paigast või kohast. Keskaegne ruum koosnes erinevatest kvalitatiivsetest paikadest, ent puudus üldnimetaja, mis lubas neid käsitada ühe tervikliku ruumina. Eri paigad võisid olla erineva väärtusega. Olid pühapaigad, tavalised paigad ja ka nurjatud paigad. Ruum oli heterogeenne ja väärtustatud erinevate tähendustega.

Kõige üldisemalt ruumist rääkides, arvati keskaja Euroopas, et universum koosneb kontsentrilistest sfääridest, mille keskel on Maa. Elati niisiis geotsentrilises, Maa-keskses ilmaruumis. Maakera ise jagunes viieks põhitsooniks, millest ainult üks oli sisuliselt elatav ja see elatav piirkond, mida ümbritses suur maailmameri, jagunes kolmeks teadaolevaks kontinendiks: Euroopaks, Aasiaks ja Aafrikaks. Teadmised Aasiast ja Aafrikast olid väga lünklikud ning täienesid alles hiliskeskajal. Keskaegne maailm oli geograafilises mõttes Euroopa-keskne ja kristlaskonna-keskne.

Eelnevast jutust joonistub välja niisiis teatav kultuuritüüp, kus inimesed on üsna paiksed, väärtustavad ruumi ning nende liikumishorisont on üsna väike. Tavalise keskaegse talupoja eluruum võis piirduda u. 15 ruutkilomeetriga. Teadmised teistest maadest olid väga väikesed, kui mitte olematud. Teadmised universumist olid piiratud ja meie mõttes ekslikud. Aega arvestati juhuslikult ja ebatäpselt, elati peamiselt looduslikes rütmides. Mingis mõttes joonistub sellest lühikirjeldusest välja tänapäeva Euroopa kultuuri peegelpilt, täpselt

vastupidine pilt meile. Ja see ongi see, mida me saame ajaloost õppida: näha, kuidas eri aegadel inimesed mõtlevad erinevalt ja kuidas isegi kõige fundamentaalsemaid kultuurikategooriaid, nagu aeg ja ruum, mõtestatakse teistmoodi. Ja see võiks panna meid mõtlema, kas see, kuidas me tänapäeval olulisemaid kultuurikategooriaid mõtestame, on ainuvõimalik või tunduvad ka need arusaamad tuhande aasta pärast kui mitte imelikud, siis teistsugused.