Teadlane: regionaalpoliitikas tuleb olla ettevaatlik
Erinevused regionaalses arengutasemes on silmnähtavad nii Euroopas kui ka Eestis: enamikus riikides on suur osa majandustegevusest ja inimestest koondunud vähestesse regioonidesse. Hiljutise Eesti inimarengu aruande kohaselt toodetakse näiteks Eestis üle 60 protsenti sisemajanduse koguproduktist Tallinnas ja Harjumaal. Regionaalpoliitika abil üritatakse enamasti majandustegevust hajutada, kirjutab Novaator.
Majandusteoorias selgitatakse alates 1990. aastatest majandustegevuse paiknemise seaduspärasusi nn uue majandusgeograafia mudelitega, millele pani aluse Nobeli preemia laureaat Paul Krugman. Need mudelid näitavad, et isegi kui kaks regiooni on esialgu identsed nii rahvaarvult kui ka kasutada olevate tehnoloogiate poolest, võib kaubanduskulude langedes suur osa majandustegevusest ühte regiooni koonduda.
Samuti järeldub uue majandusgeograafia mudelitest, et majanduskasv on kiirem rahvarohkemates ja aktiivsema majandustegevusega regioonides. Ettevõtete keskmised tootmiskulud on suure turuga kohtades madalamad kui piirkondades, kus turg on väike, sest suurem nõudlus ja tootmismaht võimaldab kergemini katta püsikulusid. Lisaks on suurtes regioonides keskmine ostujõud kõrgem kui väikestes regioonides, sest kaubanduskulude tõttu kallimate importkaupade osakaal on tarbimiskorvis väiksem.
Ühele spetsiifilisele uue majandusgeograafia mudelile, nn konstrueeritud kapitali mudelile tuginedes uuris Tafenau hiljuti Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös, milline on regionaalpoliitika mõju ühiskondlikule heaolule. Analüüsiks valiti esiteks paiknemislubade poliitika, kus keskselt otsustatakse, millistes regioonides ettevõtted paiknevad. Teiseks analüüsitud poliitikaks olid kapitali tulusust tõstvad subsiidiumid, mille finantseerimiseks kogutakse makse lõpptarbimiskulutustelt.
Töös selgus ootuspäraselt, et ettevõtete regionaalse paiknemise mõjutamiseks on mõttekam kasutada subsiidiumit, kuna seeläbi suureneb majanduses konstrueeritav kapitali hulk ning mudeli eeldustest tulenevalt kaupade valik. See aga parandab omakorda tarbijate heaolu.
Samas ei olnud enne analüüsi kindel, kas kogu ühiskonna jaoks heaolu tõuseb, sest maks vähendab tarbijate heaolu. Lisaks on probleemiks, et regioonis, mille ettevõtete arv poliitika tulemusena kahaneb, elanike heaolu langeb. Täiendav analüüs näitas siiski, et subsideeritava regiooni elanike heaolu tõuseb sedavõrd, et nad on võimelised andma oma sissetulekutest mittesubsideeritava regiooni elanikele sellise osa, et poliitika tulemusena ei kahane kellegi heaolu.
Samas selgus, et kõrgem ühiskondlik heaolu on saavutatav, kui väiksema ja vaesema regiooni asemel subsideeritakse suuremat ja rikkamat regiooni — see tulemus kaotab küll kehtivuse, kui ühiskond väärtustab lisaks keskmisele sissetulekule piisavalt kõrgelt sissetulekute võrdsust. Lisatulemusena näidati, et kaubanduskulude vähenedes avaldavad regionaalpoliitilised meetmed järjest tugevamat mõju ehk regionaalpoliitikat tuleb kaubanduskulude muutudes kohandada.
Kuna tegemist oli teoreetilise analüüsiga, jäi mudelis palju tegelikkuses mõjuavaldavaid tegureid arvestamata. Näiteks ei arvestata mudelis probleemidega, mis tekivad majandustegevuse koondumisel. Näiteks keskkonnaprobleemid, ummikud ja kerkivad kinnisvarahinnad. Nende arvestamisel võib osutuda, et majandustegevuse hajutamine on eelistatav majandustegevuse koondumisele.
